Sõltumata sellest, kas tegu on suure või väikese riigiga, pika või lühikese demokraatia traditsiooniga, seistakse seal varem või hiljem silmitsi küsimusega – kuidas vältida faktilise karistamatuse teket võimuhierarhia tipus. Riigi kui suverääni sõltumatus laieneb füüsilisele või juriidilisele isikule ja ühel hetkel saab hierarhia otsa ning piiriks on taevas. Jääb järele üksnes sisemine väärtuskontroll ja õiguslik vastutus asendub ebamäärase poliitilise vastutusega.

Keegi ei pane kuritegelikku olemust oma põhikirja

Demokraatlikes riikides on püütud õigusriiklike meetmetega niisuguseid ohtusid vältida, kuid praktikas jääb ikkagi probleemiks, kui kõrgeimale võimupositsioonile sattunud isik või grupp otsustab eirata reegleid. 

Nii näeme praegu ühe suure demokraatliku riigi presidenti rikkumas regulaarselt nii seniseid kirja pandud kui ka kirjutamata norme, ilma et teda tabaks karistus. Mis sest, et seadus keelab teenistuslikku alluvusse võtta lähisugulasi, pidades seda korruptsiooniks (nepotismiks), kui ta saab anda neile poliitilise nõuniku positsiooni ja piiramatu otsustuspädevuse läbi otsese juurdepääsu endale. Mis sest, et seadus keelab riigijuhil saada riigieelarvest tulusid lähtudes oma ametipositsioonist, kuid ta laseb ikkagi korraldada riiklikke tippüritusi enda omanduses olevates asutustes. Mis sest, et varasemad presidendid on ametisse saades kohe avalikustanud enda majandusliku seisu, kuid tema jätab selle lihtsalt tegemata ja tema meeskonda kuuluvad abivalmis juristid leiavad seadustest rohkelt sätteid, mis tema käitumist õigustavad.

Sarnast olukorda näeme ka Eestis, kui mõtleme erakondade (parteide) vastutuse peale. Valitsuserakondade juhid teostavad võimu läbi koalitsiooninõukogu, organi, mille pädevust ja tegevust ei reguleeri ükski õigusnorm. Ühest küljest on siinsed erakonnad mittetulundusühingud, kellele laieneb mittetulundusühingute seadus niivõrd, kuivõrd erakonnaseadus (EKS) ei sätesta teisiti. Viimati nimetatud seadusega on keelatud parteid, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra või territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalseadusega.

Erakonna tegevuse lõpetamine toimub põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras. Selles on kirjas, et vabariigi valitsus on pädev esitama riigikohtule taotluse lõpetada Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse või eesmärkidega erakonna tegevus.

Reaalselt saab erakonna lõpetamise menetluse alustada üksnes juhul, kui keegi on tõepoolest nii rumal ja enesehävituslik, et asutab erakonna, kus on lisaks ametlikult registreeritud põhikirjale olemas veel teine salajane põhikiri, kus on mustvalgel kirjas kuritegelik olemus. Pole üllatav, et parteide õiguskuulekuse puudus on Eestis siiani avaldunud omakasulises rahadega sahkerdamises, mille eesmärgid lisaks juhtliikmete korruptiivsetele huvidele on olnud ka enda võimu tugevdamine või säilitamine.

Erakonnad päästsid seadusemuudatusega iseend

Erakonda saab tunnistada kriminaalkorras süüdiolevaks, lähtudes karistusseadustikust. Eestis kehtiv karistusseadustik (KarS) näeb ette kriminaalkorras vastutuse teatavate kuritegude korral lisaks füüsilistele isikutele ka juriidilistele isikutele. Seadus ei vabasta erakondi juriidilise isiku vastutusest sarnaselt „riigile, riikidevahelisele organisatsioonile, kohaliku omavalitsuse üksusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule“. Praegu kehtivad rahalised karistusmäärad ulatuvad 4000 eurost kuni 16 miljoni euroni.

Tööriistakastis niisiis üht-teist tõsist on, sest juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Nii et üldises korras vastutavad erakonnad kui mittetulundusühingud oma tegevuse eest juriidiliste isikutena ning mittetulundusühingute juhatuse liikmed vastutavad samas lisaks füüsiliste isikutena.

Eesti ainuke siiani kriminaalkorras karistatud erakond on Eesti Keskerakond, keda on nii karistatud kahel korral. Esimest korda juhtus see 2015. aastal, kui Eesti Keskerakond tunnistati riigikohtu otsusega lõplikult süüdi selles, et erakonna peasekretär võltsis erakonna kassa sissetuleku ordereid, võimaldamaks seadusevastaselt erakonna majandustegevusse kaasata teadmata päritoluga sularaha. Karistuseks määrati 10 000 eurot. Teiseks, Harju maakohus kinnitas äsja (05.09.2019) riigiprokuratuuri ja Eesti Keskerakonna kokkuleppe, mille järgi erakond tunnistas end süüdi varjatud rahastuse vastuvõtmises. Kokkuleppe kohaselt mõistis kohus Keskerakonnale karistuseks 275 000 eurot, millest kohe tuleb tasuda 25 000 eurot. Ülejäänud summa kuulub tasumisele siis, kui erakond rikub kolme aasta jooksul seadust.

Segasem on lugu ettekirjutuste täitmisega, mis on tehtud seoses hämarate rahaasjadega väljaspool kriminaalvastutust. Erakonnaseadus nendib küll näiteks, et erakond tagastab võimaluse korral keelatud annetuse viivitamatult selle teinud isikule. Kui annetust ei ole võimalik tagastada on erakond kohustatud kandma rahalise annetuse viivitamatult riigieelarvesse. Kui aga erakond seda ei tee, siis ei juhtu talle sellest midagi hullu. Erakondade rahastamise järelevalve komisjon tegi otsuse, et 220 000 eurot on Eesti Keskerakond saanud varjatud annetustena, mis tuleb riigieelarvesse tagastada, kuid otsus on tänini täitmata. Lisaks keeldub nüüd ka EKRE ERJK ettekirjutust täitmast, tuues põhjuseks selle komisjoni väidetava poliitilise kallutatuse.

Küsimus pole tegelikult ühes või kahes erakonnas, kelle peale ülejäänud parastades näpuga näidata saavad. Küllap on olnud sarnaseid rikkumisi teistelgi erakondadel. Õiguskantsler Ülle Madise leiab põhjusega, et erakonnaseaduses (EKS) kehtestatud sanktsioonid keelatud annetuse vastuvõtmise eest ei ole arusaadavad, rakendatavad ega mõjusad ning neid peaks muutma. See on õige, kuid üsnagi raskelt teostatav, sest põhimõtteliselt ei allu erakonnad neile seadustega pandud kohustustele lihtsalt seetõttu, et neil pole seda vaja teha. Nad on valitsuskoalitsioonis olles suveräänidena puutumatud.

Kokkuvõttes on seoses erakondade kui juriidiliste isikute vastutusega üleval mitmeid lahtiseid küsimusi. Varasem kõige rangem võimalik sanktsioon karistusseadustikus, milleks oli juriidilise isiku sundlõpetamine, kaotati 1. jaanuaril 2015 jõustunud seadusega. Põhjusena toodi, et juriidilised isikud said vabaneda vastutusest koos senise juriidilise keha kadumisega.

Vaadates seaduse muutmise kuupäeva, võivad tulla pähe muudki mõtted. Tegelikult päästsid parteid selle seadusemuudatusega ennast likvideerimise ohu eest, mis näiteks Eesti Keskerakonda oleks võinud siis tabada ja praeguse seisuga veelgi enam. Kuidas likvideerida valitsuskoalitsiooni juhterakonda, oleks olnud läbihammustamiseks tõeline riigiõiguslik pähkel. Seadus ütleb ju selgelt, et erakonna sundlõpetamise menetluse saab alustada üksnes vabariigi valitsus. Nagu stseen kultusfilmist „Hukkunud alpinisti hotell“, kus üks peategelastest tunnistas ülekuulamisel   ̶  „mina tulin minule peale“.