Maailm

Donald Trump astub Venemaa hävitamiseks Ronald Reagani jälgedes (76)

Allan Espenberg, 13. september 2019 22:45
SURUS NÕUKOGUDE LIIDU PÕLVILI: President Reagan võttis „kurjuse impeeriumi“ hävitamise agaralt ette.Foto: Vida Press
Donald Trumpi strateegia Venemaa suunal põhineb kahel peamisel sambal: seda riiki tuleb majanduslikult nõrgendada, kärpides nafta ja eriti gaasitulusid ning teisalt suruda talle peale üha uusi sõjalisi väljaminekuid. Mõtted pole originaalsed. Need pärinevad paljus juba 1983. aastal president Ronald Reagani heaks kiidetud välispoliitilisest deklaratsioonist NSDD-75. Pikalt saladuses hoitud dokument on nüüd avalikustatud.

NSDD-75 sai valmis ajal, kui Nõukogude Liitu valitsenud Leonid Brežnev oli just surnud ja Reaganil tekkis reaalne võimalus kurjuse impeeriumile kriips peale tõmmata. Väljend „kurjuse impeerium“ (Evil Empire) pärineb Ronald Reagani kõnest, millega president esines 8. märtsil 1983. Niimoodi nimetas Reagan tollast, Brežnevi-järgset Nõukogude Liitu, sest tema arvates põhines nõukogude süsteem suurel amoraalsusel, mistõttu polnud võimalik kaht suurriiki moraalselt võrdsustada. „Kurjuse impeerium“ ehk „kurjusekeskus nüüdisaegses maailmas“ oli külma sõja retooriline peegeldus. 

Pärast Brežnevi surma alanud segadused NSV Liidus ja riigipeade sage vahetumine andsidki USA-le suurt lootust oma põhivaenlase nõrgestamiseks või isegi hävitamiseks. Nii töötasidki erinevate ajukeskuste ja sovetoloogiaasutuste spetsialistid 1980. aastate alguses välja Reagani doktriini, mida on nimetatud ka vabastamisdoktriiniks.

Direktiiv NSV Liidu ohjeldamiseks

Samal teemal

Ameerika Ühendriikides olid rahvusliku julgeoleku kaitsmise direktiivid (National Security Decision Directives, NSDD). Reagani valitsemisajast ehk aastatest 1981–1989 pärineb selliseid direktiive 325, millest enamik on praeguseks muudetud avalikkusele kättesaadavaks.

 NSDD nr 75 on pühendatud USA suhetele NSV Liiduga. Üheksaleheküljelise dokumendi  „U.S. Relations with the USSR“ allkirjastas president Reagan 17. jaanuaril 1983 ning see nägi ette NSV Liidus Brežnevi järeltulijate ajal, aga ka Ida-Euroopa riikides ja teistes nn sotsialistliku orientatsiooniga maades fundamentaalsete muutuste läbiviimist.

Dokumendis kirjutati: „USA poliitika Nõukogude Liidu suhtes koosneb kolmest elemendist: väline vastupanu nõukogude imperialismile, sisemine surve NSV Liidule nõukogude imperialismi allikate nõrgendamiseks, ning läbirääkimised range vastastikkuse kasu põhimõttel lahendamata lahkarvamuste kõrvaldamiseks.“

Konkreetselt nähti ette pidevat konkureerimist Nõukogude Liiduga kõigil rahvusvahelistel tasanditel; USA tehnoloogia mitteandmist Nõukogude Liidu käsutusse; USA sõjaliste jõudude nüüdisajastamist, et Nõukogude juhid saaksid aru, et USA ei lepi ei kehvema sõjalise ega muu positsiooniga jms. Sellistes eesmärkides polnud midagi imelikku, sest nii nagu NSV Liit tahtis saada maailmavalitsejaks, oli sarnane soov ka Ameerika Ühendriikidel.

Direktiivi nr 75 peamine väide oli, et rahumeelne kooseksisteerimine NSV Liiduga pole võimalik. Lisaks majanduslikule survestamisele kasutati NSV Liidu vastu ära ka rahvuslikku, religioosset, psühholoogilist ja rahvusvahelist suunda. Seejuures tehti seda väga suure saladuskatte all, nii et isegi paljud USA tipp-poliitikud polnud asjadega kursis. 1980. aastatel NSV Liidu probleemidega tegelnud John Lenczowski on meenutanud: „Me teadsime äärmiselt vähe salaoperatsioonidest. Nende üle arutleti väga harva. Kardeti infoleket.“

Naftahinnaga tehti venelastele ära

1981. aastal sai Reagan CIA direktorilt William J. Caseylt ettekande, milles viimane selgitas, et parimat aega NSV Liidu lammutamiseks ei pruugi enam tulla, kuna riik on väga keerulises olukorras: Poolas on ülestõus ja nõukogude väed on jäänud toppama Afganistanis, Kuubas, Angolas ja Vietnamis. Casey soovitas NSV Liidu hävitada majanduslikult, sest otsese sõdimisega kaugele ei jõua ja oodatavat tulemust ei saavuta.

Kohe hakatigi seatud eesmärgi nimel tegutsema. Casey suundus Lähis-Itta, kus lahendas kaks probleemi: suutis alandada nafta hinda (nafta tootmise suurendamisega) ja tugevdada vastupanu Afganistanis. Ta olevat Saudi Araabia kuningavõimule teatanud, et kui NSV Liit lõpetab Afganistaniga, siis on Saudi Araabia venelaste järgmine sihtmärk. 

Naftabarreli hind langes enam kui kolm korda ja NSV Liit kaotas selle tõttu ainuüksi 1985. aastal 13 miljardit dollarit.

Teiseks oluliseks löögiks (naftahinna langetamise kõrval) NSV Liidu majandusele oli Reagani kehtestatud seadus, mis keelas USA ettevõtjatel osaleda gaasijuhtme ehitamisel Venemaalt Lääne-Euroopasse. Lisaks hakati kahtlema NSV Liidu maksujõulisuses ja ka krediiti ei tahetud enam kuigi meelsasti anda.

Loomulikult ei heidetud USAs kõrvale ka võidurelvastumist, kuna Nõukogude Liidus tegeldi sellega samuti, aga teisele kohale ei soovinud ameeriklased jääda. Reagan olevat loovutanud militariseerimisele 157 miljardit dollarit, millest suurem osa kulus ära strateegilise kaitse algatuse programmis (Strategic Defence Initiative, SDI), mille Reagan kuulutas välja märtsis 1983 ja mis oli ette nähtud USA kaitsmisele NSV Liidu võimaliku rünnaku eest kosmose kaudu.

Läti välisministeeriumi andmetel olevat lääneriigid (eeskätt USA) investeerinud aastatel 1985–1992 NSV Liidu demokratiseerimise protsessi, mida Venemaal teatakse NSV Liidu purustamisena, 90 miljardit dollarit. Ka idabloki riikide opositsiooniliikumisi rahastas USA kümnete miljonite dollaritega.

Olukord NSV Liidus muutuski üsna kiiresti väga nutuseks, kui mitte öelda katastroofiliseks. Tollane Nõukogude valitsusjuht Nikolai Rõžkov olevat parteijuhtidele kaevelnud: „Me ei tule juba ammu ots otsaga kokku. Valuutat ei laeku. Odavnenud nafta ekspordist saadud tulu läheb täielikult välisvõla protsentideks. Vahendeid ei jätku. Viivitatud maksete summad on tohutud ja üha kasvavad.“

USA poliitika tulemusel oligi NSV Liit surutud põlvili. Aga veidi enam kui 34 aastat tagasi (märtsis 1985) tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov – esialgu parteijuhina, seejärel ka riigipeana. Reagani sõjakus hakkas seejärel veidi nõrgenema, sest USA president nägi, et Gorbatšovi näol on tal tegu hoopis teistsuguse vastasega, kellega on targem sisse seada tihedad ja usalduslikud suhted. Reagan on meenutanud oma esimest kohtumist Gorbatšoviga: „Kui ma läksin kohtuma Nõukogude peasekretäriga, siis arvasin, et näen bolševistlikusse palitusse ja karakullmütsi riietatud seltsimeest. Kuid selle asemel oli minu ees moodsas Prantsuse ülikonnas härra Rado Manhattani käekellaga... Ma mõtlesin kohe: „Jaa... Ta annab mulle kõik!!!““

Tegelikult ei tegelnud Reagan Nõukogude Liidu temaatikaga ainult tööajal, ka osa oma vabast ajast pühendas ta „kurjuse impeeriumile“. Ühel avalikul esinemisel tunnistas Reagan, et ta kogub anekdoote nõukogude tegelikkusest. Ta ütles tookord: „Mul on uus hobi: kogun anekdoote, mida vene inimesed (ma võin seda tõestada) räägivad üksteisele. Need naljad demonstreerivad mitte ainult suurepärast huumorimeelt, vaid ka küünilist suhtumist kogu süsteemi.“ Räägitakse, et Reagani abilised olevat kokku saanud umbes 15 000 anekdooti NSV Liidu kohta.

Sageli jutustas Reagan neid anekdoote ka publikule. Seetõttu erinesid tema kõned näiteks Brežnevi või tema järglaste kõnedest märkimisväärselt: Reagani sisukaid, emotsionaalseid ja lõbusaid kõnesid ja esinemisi oodati ja kuulati huviga, Brežnevi mämmutamist partei kongressidel ei tahtnud keegi kuulata ja seda tehti vaid sunniviisil. Enne anekdootide jutustamist pidi Reagan nii mõnigi kord tutvustama naljaloo tausta, sest ameeriklased poleks nendest muidu aru saanud.

Näiteks ühe anekdoodi jutustamise eel tuli Reaganil selgitada, et NSV Liidus – erinevalt teistest maailma riikidest – polnud inimesel võimalik minna autosalongi ja osta endale meeldima hakanud autot; selle asemel pidi nõukogude kodanik kirjutama autoostuavalduse, misjärel ta pandi järjekorda, mis võis kesta kümme aastat.

Pärast seda sissejuhatust rääkis Reagan järgmise anekdoodi.

Kord vormistas üks inimene kõik vajalikud dokumendid, misjärel müüja ütles talle: „Tulge oma autole kümne aasta pärast järele.“ Ostja küsis seepeale, et kas hommikul või õhtul.

„Teil tuleb nagunii oodata kümme aastat, mis vahet seal on!“ imestas müüja.

„Vaadake,“ selgitas ostja, „hommikul tuleb torumees.“

Saal vappus selle nalja peale naerust ja Reagan oli ülimalt rahul.

Aga 1984. aastal juhtus Reaganil apsakas, mis on saanud väga tuntuks. Valmistudes raadioesinemiseks, tegi president suu ja keelega harjutusi, teadmata, et mikrofon on sisse lülitatud. Nii rääkis Reagan oma peast võetud lauseid: „Ameerika kaasmaalased, mul on rõõm teile täna teatada, et kirjutasin alla määrusele Venemaa kuulutamise kohta igaveseks ajaks väljaspool seadust olevaks. Pommitamine algab viie minuti pärast.“ See nali ei jõudnud küll eetrisse, aga avalikuks sai sellegipoolest. 

NSV Liidus reageeriti sellele väga valuliselt ja oldi solvunud südamepõhjani.

Reagani doktriini asemel Trumpi doktriin

Ronald Reagani tänuväärset tööd on praegusel ajal jätkamas Donald Trump. Kuigi Reagan oli USA üks populaarsemaid ja tegusamaid presidente, on ka Trumpil head võimalused tema kõrvale tõusta. Arvatavasti pole Trumpil midagi selle vastu, et teenida oma välispoliitiliste plaanide ja saavutustega enda teise ametiaja lõpuks välja ameeriklaste suur austus ja lugupidamine. Kuid anekdoote ta Venemaa kohta paraku ei puista.

Trumpi üheks tegutsemissuunaks ongi (nagu Reaganilgi) Venemaa, mille presidenti Vladimir Putinit on ta aeg-ajalt lausa arutult ja paljudele arusaamatult kiitnud. Hiljuti oli ta isegi seisukohal, et vaatamata Venemaa agressiivsele käitumisele naaberriikide suhtes tuleks Putin rahvusvahelisse ellu tagasi tuua, näiteks kas või G8 liikmena. Samas ei saa süüdistada Trumpi mingis ebaloomulikus russofiilias. Sellise käitumise taga võib olla näiteks soov näha Putinit enda kõrval istumas, et tal paremini silma peal hoida. Kui Putin askeldab kusagil kaugel, omapäi ja teistest eraldatuna, siis on tunduvalt raskem teda kontrollida. Kui Reagan tegutses NSV Liidu suhtes otseselt ja ründavalt, siis Trump on seda teinud senini veidi teistmoodi, n-ö ümber nurga. Eeskätt kärpides igati Venemaa gaasitulusid, millele Trump nüüd Reagani eeskujul pühendub.

Kindlasti on Trumpil tagataskus mitu võimalust, kuidas panna Putin käituma USA presidendi meele järele. Senini on enamasti proovitud Putinit kontrollida heaga, aga pole võimatu, et mingil hetkel asutakse teistsuguste meetoditega Venemaa presidenti murdma, mis on seda kergem, teades, kui palju juba praeguste sanktsioonidega on lihtsate venelaste elatustaset alla surutud. Lisaks sunnitakse Venemaa presidenti arutult suurtele sõjalistele väljaminekutele, korraldades omapoolseid rakettide ja muude relvade katsetusi, ulatuslikke sõjaväemanöövreid jms.

Näiteks peaaegu terve septembri toimuvad Alaskal, Aleuudi saartel ja Californias USA sõjaväeõppused, mille eesmärk on anda Venemaale märku või isegi teda hoiatada, et ka USA-l on õigused Arktikale ja nendest õigustest ei kavatseta vabatahtlikult loobuda. 

Samas on Trumpil ja Putinil ka midagi ühist.

„Mõlemad on tegelased Metsiku Lääne ajast. Aga kui Trump on kaubitseja ja avantürist, siis Putin on julm bandiit ja vallutaja. Esimene arvab, et raha eest saab osta kõike, sealhulgas võõrast territooriumi koos kohalike „indiaanlastega“. Teine aga lihtsalt vallutab selle, mis talle on meeldima hakanud,“ on öelnud Trumpi ja Putini kohta vene sotsioloog Igor Eidman.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee