Kommentaar

Tiina Tuum | Kes käib koolis – laps või vanem? (6)

Tiina Tuum, kolumnist, 13. september 2019, 17:52
Foto: Elnur Amikishiyev / Vida Press
Mulle tundub, et koolilastelt on võetud igasugune vastutustunne. Tegelikult võiks sellega selle kolumni ka lõpetada.

Samas, miks ma nii arvan? 

Näiteks arvan ma nii, vaadates kas või Facebooki, kuhu heldinud emad postitasid pilte, kuidas nad õhtute kaupa veiniklaasi kõrval laste raamatuid ja vihikuid kilesse pakkisid, ohates, kui raske see on. Ent samas olevat see ka aasta ilusaim õhtu – nagu läheks ise kooli. Oeh! Samas on nende lapsed juba eas, kus võiks osata paberinurki pöörata või kilekaasi valida. Näiteks viiendas klassis.

Ja need surmani väsinud pühendunud papad, keda võib kohata hilisõhtul kusagil supermarketis: kaenlas ebastandardne õpik, mida kilekuhja juures sobivate kaantega passitada. Kilekuhi ise näeb välja selline, nagu oleks seal kari metssigu püherdanud, ja isa nägu on selline, et kohe kui ta neid kaasi ei leia, koidab abielulahutus ja täielik läbikukkumine isana. Kui lihtne oli sellega võrreldes aeg, kus mees pidi end tõestama kõigest mammuti küttimisega.

Ostke oma lapsele…

Rääkimata sellest, millised summad on kulunud koolivarustuse soetamisele. Reklaamid ainult lisavad hagu, meelitades ostma üsna mõttetut ja kooliga tegelikult mitte seotud tiinekate trendikraami. Kuulilt kooli? Mis mõttes? See näeb ju välja nagu elu kuskil getos või odavamat sorti noorteseriaalis. Mis pistmist on sellel tossude ja tagide osturallil hariduse või õppetööga?

Ja kõik need listid sellest, mida peaks vaja minema, mõjuvad vanemate pangaarvele laastavalt. Kustutav tindipliiats, mis saab otsa nädalaga, maksab 2,70 eurot. Palun kolmes eri värvis! Oeh!

Tundub, nagu valitseks koolides täielik õppe- ja kunstivahendite ikaldus. Värvid, plastiliinid, õlipastellid, guašid, nii- ja naasugused paberid, mapid, liimid jms. Huvitav, et lasteaedadel selleks raha on, aga kooliks saab kõik otsa? Enamik vanemaid vaid ohkab ja maksab.

Põhimõtteliselt ei imesta ma oma lapsevanemakarjääri jooksul enam millegi üle, mida on vaja kooli viia. Pigem paneb see ainult kulmu kergitama. Hundikostüüm – palun. Mõõteriistad – palun. Sületäis WC-paberi rullide südamikke – palun. Homseks mallikomplekt – miks mitte. Rääkimata puulehtede korjamisest.

Jala käia ei sobi

Ma ei hakka täpsustama, mitu äppi on pandud iga last jälgima, et ta ikka õigesse kohta jõuaks, või mitu Uberit teda õigel ajal õigesse kohta sõidutama. Ühistransport, jala käimine või rattaga sõitmine oleks nagu põhimõtteliselt välistatud. Ohtlik! Hirmus! Jõletu!

Ummikud, mis laste linna jõudes ja kooliaasta algusega tekivad, on košmaarsed. Kodulähedase kooli ümber on hommikuti parv autosid, mis sõidavad kohale sisuliselt kõrvaltänavast, roolis unesegased vanemad. Et numpsik ikka hiljaks ei jääks.

„Kuule, sa läksid vales peatuses maha, trenn on järgmises peatuses!!“ röögatab naine minu kõrval trammis telefoni nii, et ma võpatan. Ilmselt pole ta oma lapsele naha alla sisestanud kiipi, vaid positsioneerib teda telefoni kaudu.

Miks ma ei imesta, et mõnel õhtul meie juures hängivad lapsed „unustavad“ oma telefonid esikusse kotti või „unustavad“ neile heli tagasi keerata? Võimalik, et nad on pidevast jälitamisest ja päevaplaani järgi elama sundimisest väsinud. Näib, et kõik, millest nad unistavad, on arvutimängu jõllitamine võimalikult suurel ekraanil ja kuhi rämpstoitu, mida mõttelagedal ilmel sisse vohmida.

See krõpsu- ja värvainekommide lebra, mis koolipäevade järel lahvatab, on tuntav kõikjal, kus on noori ja lapsi. Nagu peaksid nad oma kiired kalorid saama kohe või surema. Ilmselt ei ole sooja sööki enne oodata kui hilisõhtul. 

Ema, ära rooma pingi all

Või siis kullipilgul e-koolis luuravad vanemad, kes lendavad kooli enne, kui märkuse kirjutanud või halva hinde pannud õpetaja on tõstnud sõrmed klahvidelt. 

„No mida ma sulle oma päevast räägin, sa saad kõikidest meie saladustest enne e-koolist teada, kui ma koju jõuan,“ ütles minu laps nipsakalt. Samas on tal ju õigus.

Minagi tahan päeva jooksul korduvalt teada, kuidas tal on läinud, ja klõpsin e-kooli lahti. Kas või selleks, et teated kadunud kääride ja võimaliku piduliku vormi vajaduse kohta jõuaksid minuni enne kui hilja. 

Või loed e-koolist lauset: „Palun ära rooma tunnis laua all.“ Ilmselgelt pole e-kooli kasutaja laps. Tunnen end puudutatuna ja kohendan end kontoritoolil, et välistada, et keegi mind laua all rullumas tabaks. Kelle poole siis õigupoolest pöördutakse? Minu kui ema või minu lapse poole, kes seda kunagi ei loe?

Või kas õpetajad tõemeeli usuvad, et teise klassi laps suudab koostada herbaariumi? Aasta hiljem referaati, mis ei oleks Vikipeedia väljatrükk? Ma ei saagi aru, et kes neid koduseid ülesandeid saab. Kas mina või laps?

Ilmselgelt algab töölt, liiklusummikutest ja supermarketist puruväsinuna koju jõudnud vanematel, kes unistavad televiisori ette pikali räntsatamisest, siis uus tööpäev laste abiõpetajana. 

Mida rohkem on klassis korra ja käitumisega probleeme, seda rohkem on kodus õppida, mis tähendab, et ka vanemad on haaratud õppeprotsessi, tahavad nad seda või mitte. Ja ilmselt võetakse ka sellega, et vanemad suhtuvad õppetükkidesse kui enda omadesse, lastelt suur osa vastutusest.

Ja lapsevanemate koosolek. Jee, see on tõeline demokraatia kool. Need kettkirjad, mis lahvatavad klassiraha ja õpetaja kingiraha kogumise teemal, tekitavad mulle iga kord allergia.

Ja need emad, kes käe püsti ajavad nagu viielised muiste, küsimusega, et mis värvi see A3-mapp olema peaks. Või märkusega, et koolis pole menüüs piisavalt taimetoitu. 

Nojah, aga häid hindeid teile, armsad emad ja isad! Õpikud on juba pakendatud, dressid on ostetud (osa neist on ka ära kaotatud) ning esimesed kismad peetud. Nüüd jääb üle vaid kevadeni vastu pidada.

6 KOMMENTAARI

s
süsimust iroonia 14. september 2019, 09:14
ja tulemuseks on järjekordne punt hobusevargaid! :DD sic transit gloria mundi.
k
Kätlin Heinsoo 13. september 2019, 22:01
Mina ei lähe mitte kunagi kuskile kooli edasi õppima sest kool on l.o.l.l.i.d.e.l.e.
Loe kõiki (6)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee