Kommentaar

Mart Soidro | Riigikogu esimeestest. Eile ja täna (12)

Mart Soidro, literaat, 12. september 2019, 18:26
Foto: Erki Pärnaku
Võttis aega, mis ta võttis, aga riigikogu on taas koos ja täies löögihoos – esmaspäeval kell 15 kõlas XIV koosseisu II istungjärgu avapauk.

Riigikogu töögraafik on seatud nii, et rahvaasemikud endale tööga liiga ei teeks. Üksteisele lehvitati 13. juunil, kokku tuldi 9. septembril – suvepuhkus nagu algklasside õpilastel!

Algatuseks üks korralik keretäis

Tunnistan ausalt üles, et kuigi ma paljudest EKRE ja mõnedest Kesk- ja Reformierakonna fraktsiooni liikmetest pole midagi kuulnud, hakkan väikestviisi selle koosseisuga juba ära harjuma. Sama on riigikogu esimehe Henn Põlluaasaga. Pole ta seal pukis ühepäevaliblikas midagi. Ei imestaks, kui ta püsiks sadulas ja juhataks vägesid selle koosseisu lõpuni.

Kui Põlluaas harrastaks eelmise sajandi lõpu uudset spordiala kiikingut, oleks ta juba ammu üle võlli läinud. Irvhambad itsitasid, kui riigi esimene mees tsiteeris Lennart Meri: „Ei saa mängida kabet, tehes vahepeal kabekäike.“ No läks segamini. Ikka juhtub. Eriti veel sellises staadiumis. Riigikogu esimees rääkis ka heast tavast, mis andvat koalitsioonile 100 kriitikavaba päeva. See on sõnakõlks, mina ei mäleta, millal oleks valitsusele antud selline händikäp. Kindlasti mitte sel sajandil. 

Aga tõsi on ka see, et sellist turmtuld pole ükski varasem valitsus pärast taasiseseisvumist saanud. Süüdi on selles alati teised (nii opositsioon, ajakirjandus kui ka president). Aga kõik uus on hästi unustatud vana – 30 aastat tagasi rääkisid sama juttu Rein Ristlaan ja Bruno Saul. Ka siis olid süüdi üleannetu ajakirjandus ja Lääne raadiojaamade (nüüd George Sorosi) taktikepi järgi laulvad teisitimõtlejad. Vaid selle vahega, et tookord ei hakanud õige (loe: ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli) hõlma keegi.

Pärast Põlluaasa sajatusi lahkusid saalist reformierakondlased Liina Kersna, Yoko Alender, Heidi Purga, Taavi Rõivas, Marko Mihkelson ja Heiki Kranich. Uskumatu, mida aeg inimesega võib teha! Järjest rohkem meenutab Kranich mängufilmist „Verekivi“ tuttavat raehärrat, kes muudkui korrutab: „Uskumatu!“. Mis aga puudutab Marko Mihkelsoni, siis on ta ju rahutu hing – eelmise koosseisu ajal hüppas ta akna alla ja seekord läks uksest välja. Ka Yoko Alenderil on lahkumisi varemgi ette tulnud. Krossiga või krossita, vahet pole. 

Eelöelduga ei taha ma kuidagi naeruvääristada üksikute oravate demarši, aga kui juba lahkuda, siis ikka kõik koos. Kohe meenus Reformierakonna poolt Jüri Ratase umbusaldamiseks kokku kutsutud erakorraline istung, kus kohal oli kogu koalitsioon, aga puudusid Eerik-Niiles Kross, Johannes Kert ja Valdo Randpere (sotsidest Ivari Padar ja Lauri Läänemets). Selliseid trikke võib teha korda kaks, aga kui sellest kujuneb igapäevane tegevus, võib see soovitule vastupidise tulemuse anda. Karjapoisile ei tulnud keegi lõpuks appi, kui tõsi taga oli...

Pärast riigikogu esimehe kõnet oli huvitav jälgida valitsusliikmete looži. Oraatorile plaksutasid kõige innukamalt välisminister Urmas Reinsalu ja rahvastikuminister Riina Solman. Kõige vaoshoitumaks jäi suure sõnameistri etteaste puhul kaitseminister Jüri Luik. Mida tegid tagareas istuvad Vembu (siseminister Mart Helme) ja Tembu (rahandusminister Martin Helme), polnud kahjuks näha. Loodetavasti olid nad rahul EKRE malevõistkonnas kolmandal laual mängiva nupumehega.

Ei ole midagi uut siin päikese all

Henn Põlluaasa kõnet kuulates jooksid silme eest läbi varasemad esimehed pärast taasiseseisvumist. Toomas Varek (2007–2008) ei jooksnud, aga ta oligi ju „ajutine variant“ Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioonilepingus.

Kustumatu mulje on mulle jätnud viimase ülemnõukogu ja VII riigikogu esimees Ülo Nugis (1944–2011). On avaldatud arvamust, et pooled ülemnõukogu liikmetest ei sallinud „lambitehase meest“ (Estoplasti peadirektor 1986–1990), kuid samas on varmalt lisatud, et paremat meest, kes kogu seda „issanda loomaaeda“ ohjes suutnuks hoida, olnuks väga raske leida.

Meenub 21. detsember 1992, kui toimus riigikogu erakorraline istung ja valitses harras jõulurahu. Istungisaali saabus „maamarssal“ Kalle Kulbok, kaenla all nugisetopis. Ta asetas täistopitud looma õrnalt enda ette lauale.

Mida tegi Ülo Nugis? Kui ta olnuks Reformierakonna õilishing, hakanuks ta suure tõenäosusega töinama ja lahkunuks ust paugutades saalist. Aga Nugis oli teist masti mees – ta läks vihaselt Kulboki juurde ja lubas kõigi nähes „maamarssalile“ naha peale anda. Ta kutsus enda juurde oma lahutamatu kaaslase Karl Tiiliku (1950–2005), kes käskis turvameestel nugisetopise istungisaalist ära viia.

Toomas Savi (1942) oli riigikogu esimees kahe koosseisu ajal (1995–2003). Nugise kõrval oli ta tänapäeva mõistes muidugi lumehelbeke, aga sai minu meelest oma tööga kenasti hakkama. 11. märtsil 1995. aastal sammus Tartu endine abilinnapea esimest korda Toompea lossi. Mõni tund hiljem valiti ta häältega 52 : 48 Ülo Nugise asemel riigikogu esimeheks. Ta läks siis esimehe kohale ja teatas: „Kui te arvate, et ma siin ennast väga mugavalt tunnen, siis te eksite.“ Toomas Savi oli rahvamees, tema naljad lipsusidumisest, kilpkonnast ja Martti Ahtisaarist balansseerisid hea maitse piiril.

Pärast 2003. aasta riigikogu valimisi tulid võimule Res Publica poisid ja esimeheks sai Ene Ergma (1944). Karuse olekuga akadeemik oli selles ametis 2003–2006 ja 2007–2014.

18. novembril 2010 pidas riigikogu oma ööistungit. Kell näitas viiendat hommikutundi, kui Igor Gräzin ja Taavi Rõivas teoretiseerisid, kas Tallinna loomaaia ninasarviku puuri rahastamise üle on üldse seaduslik hääletada ning nõudsid kümneminutilist vaheaega. „No jätkame kell 4.11, väga tore!“ teatas Ergma. Aga ta unustas mikrofoni välja lülitada ning seetõttu jõudiski kõigi kuulajateni esimehe hinnang kahe vembumehe kohta: „Idioodid!“ Hiljem Ergma küll väitis, et ta luges Dostojevski surematut romaani, aga keegi ei uskunud, et kahte raamatut korraga...

Eiki Nestor (1953) oli riigikogu esimees aastatel 2014–2019. Erinevalt kollanokast Savist oli Nestor Toompeal vana kala. „Tagapingi torisejast, kes valdab peensusteni kõiki parlamendi nippe, on saanud tärgeldatud triiksärgiga parlamentaarse riigikorra esinduskuju. Suurema osa viimasest 22 aastast on ta veetnud opositsioonis ja teinud nii mõnegi koalitsioonipoliitiku elu kibedaks. Aga heatahtlikul moel, mitte õelalt, mida võiks oodata rahulolematult veteranpoliitikult,“ kirjutasin toona (Sirp, 27.03.2014). Ega oskagi eelöeldule midagi lisada.

12 KOMMENTAARI

i
14. september 2019, 10:10
Iga ustav ekrelane peab näitama urruaugumärki mark.si.st H.elmele. Miks Põlluaas seda veel teinud ei ole?
a
Aitäh! 13. september 2019, 18:17
Väga lahe lugemine.Hea huumoriga ja peab tõdema,et ei midagi uut siin sinise taeva all tõesti ei ole.Igal ajal OMA koomikud.
Loe kõiki (12)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee