Maailm

New York Times: sakslased naudivad vabadust alasti (8)

Tõnis Erilaid, 11. september 2019, 18:45
NORMAALSUS: Palava ilmaga lebavad sakslased paljalt ka väljaspool nudistide randa.Foto: AFP/Scanpix
Sakslased pisut kardavad vabadust, aga samas ihalevad seda, kinnitab endine USA suursaadik Saksamaal John C. Kornblum. „Kui inimesed saavad rannas paljalt ringi kõndida, siis tunnevad nad rõõmuga, et on pisut mässumeelsed, vabad ja tarmukalt kivistunud reeglite ning hierarhia vastu.“

Natsid ja seejärel kommunistid püüdsid sakslaste sadu aastaid vastu pidanud alastuseihalust välja juurida. See ei läinud korda. 

Õieti algas alastuse propageerimine siis, kui varased nudistid astusid industrialiseerimise tumedama poole ja esimese tõeliselt õudu äratava maailmasõja vastu, kirjutab New York Times. Esimese nudistide kongressi New Yorgis korraldas samuti sakslasest immigrant. 1921. aastal sai Saksamaal esimese tegevuslitsentsi nudistide rand. Nüüd on sarnaseid randu kõikjal mere- ja järverandades. Tõsi, ajuti tabavad neid tagasilöögid: rannakuurordis Ahlbeckis tuli mõni aasta tagasi nudistide rand nihutada mõnisada meetrit lääne poole. Vanas paigas oldi liialt piiri lähedal ja häiritud poolakad protesteerisid.  

Alasti inimene on õnnelik? 

Võib-olla ripuvad nad asjata oma vanamoodsate bikiinide küljes? „Nudism teeb inimese õnnelikumaks,“ nendib Londoni ülikooli psühholoogiaprofessor Keon West, kes küsitles paar aastat tagasi 850 inglast, selgitamaks nende suhtumist alastusse. 850 küsitletut on sotsioloogide arvates igati piisav hulk, et tulemust taandada suuremale inimrühmale.  

New York Timesi reporter küsis Balti mere rannas 39aastaselt kahe lapse emalt Tina Müllerilt, miks ta armastab ihualasti meres käia. „Ma küsiksin vastu: miks teie armastate kanda märga ja kõditavat supelkostüümi? Alasti olles tunned sa vett end silitavat, iga lainet. Sa tunned, et oled elus. Oled vaba!“

Rand pole muidugi ainus koht, kus sakslane armastab alasti olla. Näiteks meeldib talle nii käia ka saunas. Ja pargis. Ka Berliini Tiergartenis, otse kantsler Angela Merkeli kantselei akende all. Kuulu järgi oli saunasõbrast kantsler ka veel Ida-Berliini ajal, toona teaduste akadeemia ühe instituudi propagandasekretärina, müüri langemise õhtul esmalt täitnud oma iganädalase rutiini (käinud saunas), ja alles pärast seda kiirustas müüri lõhutud aukude kaudu tuhandete teiste eeskujul Lääne-Berliini imetlema.

Lauatenniselahing koloneliga 

Organiseeritud kuritegevusega võitlev politseiohvitser Michael Adamski kirjeldas New York Timesile, millised vastumeelsed tunded teda valdasid, kui ta nägi esimest korda oma ämma alasti. Kuid hiljem ei tundnud ta midagi ebameeldivat, kui ta asus nudistide laagris alasti olles lauatennist mängima – vastaseks oli ta enda politseikolonelist ülemus. 

„Pärast seda kutsume teineteist eesnime pidi. Kuidagi raske on öelda „härra kolonel“ mehele, kellega oled alasti aega veetnud. Alastus on inimeste suur ühendaja,“ nendib Adamski, kes valmistub osalema triatlonis, mille läbimiseks tuleb vähemalt osa maad joosta ja ujuda alasti.

Teda harjutas alastusega naine, kellega ta kurameeris ja kellest sai hiljem tema abikaasa. 

Triatlon pole muidugi ainus alastust hindavate inimeste spordivõistlus. Viimaseid korraldatakse isegi talvel – näiteks kelgutamises. Rääkimata joogatundidest, kus osalevad sajad alasti inimesed.

PALJALT LUMME KELGUTAMA: Sedalaadi võistlust peetakse näiteks Kesk-Saksamaal Braunlages.Foto: AFP/Scanpix

Kuid kuidas on New York Timesi reporteri endaga? Muidugi on dilemma, kas intervjueerida kedagi alasti või mitte. Oma inglasest abikaasa meelitas ta igal juhul ühte sauna Berliini lähedal. Häiritud mees ei teadnud, kuhu oma silmi peita. Alasti inimesed limpsisid jäätist, käisid baaris – ühel küll T-särk seljas, aga mitte pükse jalas – ning lebasid basseinivees.

„Sakslaste jaoks on alastus normaalsus,“ võtab kokku Leipzigi ülikooli kultuuriajaloolane professor Maren Möhring.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee