Juhtkiri

Juhtkiri | Juba 30 aastat arendame, parandame ja tõhustame riigikeele õpet (10)

Ohtuleht.ee, 10. september 2019, 18:02
Praegu riigikogus toimuv seaduseelnõude võistuesitamine pole kahjuks kantud ei võimuliidu ega ka opositsiooni murest eesti- ja venekeelse hariduse pärast, vaid tegu on võitlusega oma valijate tähelepanu nimel ning kemplemine sisaldab ka tubli annuse ärategemist. Kui Reformierakond on opositsiooni mõistetuna lõpuks sihiks võtnud eestikeelsele kooliharidusele ülemineku, siis on see silmakirjalik, sest seda kõike oleks nad võinud ellu viia kõigi nende pikkade aastate jooksul, kui nad ise võimul olid. 

Et oravate eelnõud ei toetanud isegi sotsid, siis on see kõnekas märk praeguse opositsiooni veelkordsest jõuetusest pärast umbusaldamise äsjast läbikukkumist, millest võitis ainult Jüri Ratas peaministrina. Isamaa, EKRE ja Keskerakonna eesti keele õpetamist käsitleva vastueelnõu puhul on hea, et lõpuks pannakse paika tulevikku vaatav tegevuskava. Et see kava ulatub aastasse 2035, siis tegelikult tähendab see aga probleemi kalevi alla panekut – niipalju siis EKRE ja Isamaa rahvuslikkusest ja isamaalisusest.

Erinevalt täielikult riigikeelsele koolisüsteemile üle läinud Läti riigist on Eesti valinud koera saba jupikaupa raiumise, praegu oleme 60/40 süsteemiga kahe kolmandiku peal. Tulemuseks on, et mitte kõik koolilõpetajad ei valda riigikeelt elus edasijõudmiseks vajalikul tasemel. See omakorda annab jälle alust rääkida venekeelsete jaoks justkui eksisteerivast klaaslaest.     

Uus trend on, et koos venekeelsetest riikidest odava tööjõu tulekuga hakkab suurenema venekeelsete koolide osakaal ja vähenema eestikeelsete osa. Siit ei pruugi enam kaugel olla jutud kahe riigikeele vajalikkusest. Kust aga tulevad praegu ja tulevikus venekeelsete koolide õpetajad, kui neid enam aastakümneid Eestis ette ei valmistata? Eks ikka välismaalt venekeelsetest riikidest koos sealse mentaliteediga ja koos sealtsamast pärit õpikutega. Sellest ei maksa rääkidagi, et kahe paralleelse koolisüsteemi ülalpidamine, mis omavahel üheski punktis kokku ei puutu, on ka rahaliselt kulukas. 

Kui poliitikud aga haridusküsimustega tegelda ei julge, siis ainuke võimalus eestikeelsele haridusele üleminekuks on, kui seda hakkavad oma laste parema tuleviku nimel nõudma venekeelsed vanemad ise. Juhul kui rajada eestikeelne kool kõigis astmetes Tõnis Lukase retsepti järgi – viie aasta jooksul oleks programmile vaja igal aastal 30 lisamiljonit –, siis leitagu jutustamise asemel see raha ja viie aasta pärast hindame tulemusi.   

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee