Kommentaar

Heinart Puhkim | Võõrtööjõust ja rahvusriigist (20)

Heinart Puhkim, praktikust tööturuhuviline, 10. september 2019, 18:02
Praegune siseminister Mart Helme sõnastas märtsivalimistejärgse suure probleemi: majandus ei ole prioriteetne, prioriteetne on rahvus ja rahvusriik – seisukoht otse põhiseadusest. 

Toomas Luman, Eesti tööandjate ja kaubandus-tööstuskoja üks juhte, sõnastas äsjasel majandushooaja avaüritusel suure probleemi: meil on vaja välistööjõudu, meil on seda vaja riigi infrastruktuuri ülalpidamiseks, vaja on lumerookijaid, postikandjaid, prügivedajaid jt. Kui äriettevõtetel on välistööjõudu vaja kasumi teenimiseks, on see üks asi. Kui välistööjõudu on vaja oma kodanikele riigi infrastruktuuri teenuste pakkumiseks, on asi hoopis tõsisem ja vajab julgust probleemile otsavaatamiseks ja tegutsemiseks. Oleme jõudnud võõrtööjõu kasutamise uude etappi.

Segase taustaga tulijad

Seni käis jutt kõrge kvalifikatsiooniga 1350 spetsialisti tööloaga Eestisse kaasamisest, kellele peab 1,24kordset kohalikku palka maksma. Jutt käis välismaalaste seadusega hästi reguleeritud tegevusest, millel seadusandja esindajana hoidis pikka aega professionaalselt silma peal Mart Nutt.

On oht, et see riigi ja tema majanduse jaoks tundlik teema hakkab lihtsalt arvajate ja huvigruppide esindajate toel  seinast seina lappama. Samas on välistööjõu rindel just viimastel aastatel olukord kardinaalselt muutunud ja vajaks professionaalset lähenemist. Tööandjad ja nende eestkõnelejad nõuavad jõuliselt igasuguste oskuste või mitteoskustega välistööjõudu. Seda paljuski põhjendatult, sest majandus vajab edendamist, pankade raha väärindamist, töökäsi napib ja kasum tahab teenimist.

Kolmandate riikide, näiteks Ukraina, Valgevene, Gruusia, Vietnami, Tai jt kodanike lühiajaline Eestis töötamise registreerimine on praegu lihtne. Sellega saab hakkama iga firmaomanik, kes PIN2 koodiga pangaülekannet oskab teha. Lühiajalise töötamise registreerimine annab võimaluse välismaalase aastaks Eestisse tööle kutsuda.

Kuna seadusandja mingit reguleerimispuhvrit vahele ei ole pannud, registreeritakse sellist tööjõudu viimastel aastatel massiliselt. Hinnanguliselt võib võõrtöölisi olla Eestis praegu 30 000 ja nende arv ilmselt kasvab.

Ei ole välistatud, et lähiaastatel kasvab Eestis lühiajaliselt registreeritud võõrtööliste arv kuni 60 000 inimeseni ja see teeb valvsaks. Lüüakse segamini kohaliku tööturu struktuur ja võivad tekkida muud sotsiaalsed pinged.

Enamikus Euroopa riikides on kehtestatud kord, et selliselt töötavad välismaalased peavad ennast kohalikus politseis kolme päeva jooksul registreerima. Ei ole võimalik aru saada, kuidas selle korraga Eestis on ja kui rangelt seda kontrollitakse. Aga kontrollima peaks. Ei ole ju loomulik, kui koolide ja lasteaedade läheduses asuvatel ehitusplatsidel toimetavad kaugetest maadest pärit võõraid keeli rääkivad mehed ega teatagi, mis mehed need sellised on. Et justkui näiteks Poolas võib asuda kontor, kust need poolanonüümsed töölised on Eestisse lähetatud. Muu täpsem info olevat ärisaladus. Kuidagi hirmutav tundub praegune olukord.

Põhiküsimus: kuhu laekuvad maksud?

Riigi seisukohast on välistööjõu sissetoomise põhiküsimus, kuidas seadusega ette nähtud maksud sisse kasseerida, et sellel tegevusel riigi jaoks üldse mõte oleks, sest ettevõtte tulumaksuga on meil nagu on. Riigikohtu 2012. aasta otsusega määratleti, et välismaalastele tuleb palka maksta tegelikult töötatud aja eest. Põhimõtteliselt õige seisukoht aga võimaldab hooajatöölistele palka maksta ka ühe päeva eest, mil vihma ei sadanud või traktor katki ei olnud.

Välismaalaste seaduse parandussäte ei kohusta tööandjat maksma Eestisse lähetatud töötajale vähemalt keskmist siinset palka. Seega on avatud värav odava välistööjõu kasutamisega kohaliku tööturu solkimisele, mis omakorda ei soosi noorte Eestis tööle asumist.

Mida arvata, kui väliskapitalil baseeruv suurfarmipidaja nõuab välistööjõudu, täpsemalt selle Eestisse komandeerimist, et vähem palka maksta? Tahaks arvata, et see aeg on meil juba olnud, mil sõnnikuläga ja seakisa jäid meile, aga muu hea-parem –  nüüd siis kasumiraha – läks ja läheb piiri taha!

Samas on Eesti noorte seas populaarne minna tööle Austraalia, Uus Meremaa, Iirimaa jt riikide põllumajandusse ja  loomafarmidesse. Minu arust siin miskit ei klapi. Iga alampalga pearahakütt ei tarvitseks enam Eestisse väga oodatud investor ja ärimees olla. Seega, soovitus sulle, hea kunagine Tartu õpingute aegne toanaaber Mart – nõua neilt korralikult Eesti riiki panustamist, noortele praktika korraldamist, äraelamist võimaldavat töötasu ja maksude maksmist. Nii peatöövõtja kui ka alltöövõtja peavad vastutama. Õpeta neid äriajamise foonil nägema ja austama Eesti riiki.

Lähetatud töötajate puhul on üks põhiküsimusi, millal nad muutuvad residentideks ehk hakkavad Eesti riigile üksikisiku tulumaksu maksma, sest meie mõistes sotsiaalmaksu võib tasuda ka kodumaale või vahendaja asukohamaale ja Eestis kehtib neile kohustuslik tasulise tervise erakindlustuse nõue.

Euroopa Liidu rusikareegel on, et korraga võib mitteresident viibida ja ka seaduslikult töötada riigis 90 päeva ning  aasta jooksul kokku 180 päeva. Selle üle peab arvestust pidama kohalik peatöövõtja, kokkuleppel ka alltöövõtja. Just peatöövõtjale võiks olla auküsimus, et välistööjõu kasutamine oleks legaalne ja maksud laekuksid maksimaalselt oma riigi eelarvesse. Miks ei võiks see ka Eestis nii olla?

Miks kaubanduskoda ja tööandjate liidud ei võiks selles õilsas ürituses soosida maksimaalselt maksude maksmist oma riigi eelarvesse? Praegu on käivitatud kampaania, millesse on kaasatud välisinvestorite esindajad. Püütakse justkui mõista anda, et Eestisse investeerimisel võiks tööjõu vaba liikumisega seoses probleeme olla. Tundub kahetsusväärselt lühinägelik kampaania olevat, sest probleeme ei ole ju. Küsimus on vaid, kuhu ja millised maksud laekuvad.

Aga miks siis ikka Eesti noored Soome, Inglismaale, Austraaliasse ja mujale tööle lähevad? Niipalju kui mina tuttavate noortega olen rääkinud, ei ole küsimus töö sisus, vaid makstavas palgas. Eesti noored tahavad üldjuhul kõvasti tööd teha, aga selle eest ka väärilist tasu saada. Seda nii Eestis kui ka Austraalias.

Seega teevad paljud noored ainuõige otsuse: Eestis pakutava palgaga ei ole võimalik Soome hindadega endale ja loodavale perele siin toitu, riideid, korterit jm osta. Ja siis ei osutu kahjuks rahvusriik ja tema tööandja enam noorte silmis prioriteetseks. Mida siis teha Eesti põhiseadusega, Toomas Luman?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee