Seisukoht

Seisukoht | Surm siin või vangis (8)

Arvo Uustalu, ajakirjanik, 10. september 2019, 18:02
Augusti lõpul suri Tartu vanglas 26aastane rasket haigust põdev kinnipeetav. Mõistagi algatati asjaolude väljaselgitamiseks menetlus ja mõistagi esitati ajakirjanduses küsimus arstiabi kvaliteedi kohta vanglasüsteemis.

On oluline välja selgitada noore mehe surmani viivad asjaolud, et neid edaspidi vältida. Ometi ei ole küsimus siin pigem mitte suletud süsteemi iseärasustes, vaid lihtsas inimlikkuses, meditsiinitöötajate pädevuses ning empaatiavõimes. Vanglate puhul on kerge tekkima süüdistav reaktsioon, surrakse aga ju ka väljaspool trelle. Kusjuures tänapäevast abi saamata lahkuvad ka need, kelle maksudest hoitakse käigus nii haigla- kui ka vanglasüsteemi.

Vangla ehk riik ei saa haiget inimest terveks ravida, kui seda ei ole suudetud teha juba vabaduses. Ehk siis, kui riik on inimeselt vabaduse võtnud, siis peab ta ka tema elu ja tervise eest vastutama. Teisalt, inimesed surevad ka vabaduses, ja ka pärast seda, kui nad on lihtlabaselt arstiabita jäetud.

Vaid üks näide. Vähem kui kümme aastat tagasi kirjutas Õhtuleht mehest, kes suri, kuna arst ei teinud talle südamefilmi. Ja seda vaatamata lähedaste palvele ja selgitusele, et mehel on süda haige. Koju saadetud mees suri. Meie inimesed jäävadki nõnda surema, kui ei muutu nõukogulik suhtumine. Pole vahet, kas inimene istub parasjagu trellide taga või mitte, muutuma peab eelkõige ühiskond ise.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee