Õhtulehe spordiblogi

Mart Treial | Voolaidi kurss on ambitsioonikas (1)

Mart Treial, 10. september 2019, 17:34
Jalgpallikoondise uus treenerite tiim julgustab mehi selgelt rohkem lühikese sööduga rünnakuid alustama.Foto: Erki Pärnaku
Jalgpallikoondise esimesed kaks mängu Karel Voolaidi juhendamisel on nüüd peetud, mis tähendab, et on paras aeg teha nähtust vahekokkuvõte.

Tulemuste keeles on lugu lihtne: kodukaotused Valgevenele ja Hollandile väravate vahega 1:6 tähendavad ebaõnnestumist. Eriti, kui taustal kõlavad Voolaidi nädalatagused meeldivalt ambitsioonikad sõnad nelja punkti püüdmisest. Aga mis jäi platsilt silma? Kuhu suunas uued treenerid meeskonda tüürivad?

Minu tähelepanu köitsid kaks põhimõttelist muutust võrreldes Martin Reimi ametiaja lõpuga: 

  • viiesele kaitseliinile – mis mingil perioodil end õigustas, kuid Reimi viimastes mängudes näis pigem segadust tekitava ja ründetegevust pärssiva elemendina – lehvitati hüvastijätuks ja tervitati vana head neljamehelist tagalat.
  • mängijatele anti selged suunised ehitada rünnakuid lühikeste söötudega, ka vastase tugeva surve all.

Samal teemal

Nood lükked iseloomustavad hästi kurssi, mille Voolaid ja abilised on võtnud. Eestist peab saama meeskond, kes suudab vastaseid ohustada lisaks kiiretele vasturünnakutele ja standardolukordadele ka pikemate rünnakutega. Selleks on vaja julgust, aga ka julgustust. Tõepoolest, kui mehed klubides nii mängivad, siis miks mitte ka koondises? 

Mulle see idee meeldib. See on ambitsioonikas, mängijaid arendav ja pealtvaatajatele potentsiaalselt (õnnestumise korral) meelelahutusliku iseloomuga. Umbmäärased pikad pallid võivad ju tunduda turvalisemad, aga nägime juunikuus Saksamaa vastu, mis juhtub, kui pall ei püsi absoluutselt oma meeskonna käes. Hüva, statistiliselt ei olnudki erinevus äsjase Hollandi ja tolle Saksa mängu vahel meeletu (Mainzis valdasime palli 23%, Tallinnas 30% ajast), kuid eile oli ka meie pressing pisut agressiivsem ja efektiivsem.

Mõistagi nõuab säärane söödumäng mängijatelt hoopis kõrgemat kvaliteeti ja evib suuremat võimalus endale näppu lõigata. Näiteks Hollandi 2:0 värav jäänuks sündimata, kui Sergei Lepmets mänginuks pika palli keskväljale, mitte lühema passi surve all olevale Ken Kallastele. Aga nagu öeldakse, kes ei riski, see šampanjat ei joo.

Eesti ründav mentaliteet hakkas eriti hästi silma Valgevene vastu, kus tihtipeale olid kolm-neli sinisärki vastaste kaitseliiniga samal joonel, ootamas võimalust liini taha spurtimiseks. Neid šansse muidugi väga ei tekkinud, sest keskväljal laiutas sageli arusaamatu Kaali kraatri suurune auk. Teisisõnu, polnud kedagi, kes toimetaks palli keskkaitsjatelt ja nende kõrvale langenud Karol Metsalt edasi ründajateni. Seetõttu langes põhiline ründekoormus äärtele.

Holland lubas meil märksa vähem palliga tegutseda, seega toda probleemi esmaspäeval polnud. Teisalt oli ka Hollandi mängus mitmeid ilusaid episoode, mis tuletasid meelde, et meie mehedki oskavad enamat kui pikk ette ja ise järele. Kõik taandub enesekindlusele, mida aga palli huupi lahmides kindlasti ei kasvata. Seega oleks aus meeskonnale pisut aega anda ja vaadata, kas pallivaldamise osas toimub mäng-mängult areng või mitte.

Kus muidugi oleks tarvis kiiremaid edusamme, on tsenderduste kaitsmine. Kuuest väravast viis löödi meile seetõttu, et (kesk)kaitsjad valisid kehvasti positsiooni või ei suutnud ründajaid omavahel ära jagada. Tribüünilt ja hiljem video põhjal on muidugi lihtne näpuga näidata ja targutada, aga usun, et meie mehed on enamaks suutelised. Vastasel juhul oleks olukord üpris nukker.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee