Õhtulehe spordiblogi

Mart Treial | Naised õpetasid meestele, kuidas Hollandi vastu mängida (3)

Mart Treial, 8. september 2019, 22:01
Eesti naiste jalgpallikoondis võitles Hollandi vastu esimesest sekundist viimaseni nii kuis jaksas ning teenis tänu sellele publiku tunnustuse.Foto: Erki Parnaku
Ma loodan väga, et vähemalt mõni meeste jalgpallikoondise liige vaatas, kuidas Eesti naised mängisid augustikuu viimasel reedel Tallinnas ülitugeva Hollandiga. See matš on homset õhtut silmas pidades ideaalne õppematerjal.

Jah, kõlab veidralt, sest eestlannad kaotasid valitsevale Euroopa meistrile 0 : 7 ning sooritasid 90 minuti jooksul vaid ühe pealelöögi, aga lubage ma selgitan. Ma ei mõtlegi, et mehed peaksid sealt midagi taktikalises plaanis kõrva taha panema. Ma räägin meie naiste hingestatusest ja võitlusvaimust.

Samal teemal

Eesti ja Hollandi meeste madinale pole võimalik mõtelda ilma et taustal ilmutaks end Mainzi 0 : 8 vaim. Hirmujudinad on garanteeritud, kui lisame kõrvale fakti, et hollandlased lõid reedel Hamburgis noodsamad sakslased tulemusega 4 : 2 maa alla. Samal ajal kaotas Eesti kodus 1 : 2 Valgevenele, kes võinuks meile momentide poolest paremal päeval neli-viis tükki taguda. Ühesõnaga, tõotab tulla keeruline õhtu.

Ka naistel oli keeruline. Isegi rohkem, sest tasemevahed naiste jalgpallis on kordades suuremad kui meestel. Eestlannad teadvustasid, et positiivne tulemus äsjase MM-hõbeda vastu kuulub ulmevaldkonda, seepärast seati eesmärgiks väärikas esitus. Kõik mängu vaadanud inimesed nägid, et see õnnestuski.

Eestlannad jätsid igasuguse kahtluseta väljakule kõik, mis neil parajasti sees oli. Mis veelgi kiiduväärsem, nad säilitasid erakordse võitlusvaimu ka piimhappe üledoosi ja nukra skoori kiuste. Nii võiski peatreener Jarmo Matikainen hiljem ajakirjanikele sirge seljaga ütelda: „Tüdrukute julgus, keskendumine ja mentaliteet olid esmaklassilised.“

Tahaks, et Karel Voolaid saaks homme hilisõhtul lausuda samad sõnad. Õigemini on see pärast Saksamaalt saadud kolakat lausa hädavajalik, sest juunis polnud teemaks niivõrd kaotus ise, vaid viis, kuidas see saadi. Kes pole kursis või keeldub mäletamast, siis lühidalt öeldes oli see naiskonna esitusest kaugel nagu Amsterdam Tallinnast.

Tean, et koondis mõtleb – ja peabki – teisiti, aga punkti või kolme nõuda on jabur. Et mitte öelda mängijate ja treenerite suhtes ebaõiglane. Jah, ma tean suurepäraselt, kuidas eelmised kaks Tallinnas toimunud Eesti ja Hollandi mängu on läinud, aga need ei maksa homme mitte midagi. Toredad, ent kasutud faktid. 

Reaalsus on see, et Hollandi tagalat turvab esmaklassiline keskkaitsepaar Virgil van Dijk (Liverpool) ja Matthijs de Ligt (Juventus). Keskel tõmbavad niite Georginio Wijnaldum (Liverpool) ja Frenkie de Jong (Barcelona) ning ees noolib võimalusi Memphis Depay (Lyon). Teisisõnu, vastase kvaliteet on meeletu, mis tähendab, et positiivse tulemuse saavutamise tõenäosus kaduvväike.

Aga see ei tähenda, et eestlased peaksid kuidagi ettevaatlikult ja arglikult platsile minema. Vastupidi. Tuleb minna võitlema. Kogu hingest, et terve maailma näeks. Et publik aplodeeriks lõpuvile järel tulemusest sõltumata. Nagu naistekoondisele või FC Florale pärast mängu Frankfurdi Eintrachtiga. Vaat siis võib õhtuga rahule jääda! Punkt(id) oleks ainult boonus.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee