Repliik

Riina Solman | Mida teha odavate töökohtadega? (17)

Riina Solman, rahvastikuminister, Isamaa, 8. september 2019, 18:42
Foto: Teet Malsroos
Eesti majandus areneb ja üha enam on meil ettevõtteid, kes kasvava tööviljakuse toel suudavad inimestele head palka maksta ja kus on pidevalt töökäsi puudu. Lisaks on Tallinnast paaritunnise laevareisi kaugusel meist oluliselt kõrgema jõukuse ja tööviljakusega Soome, kus ollakse valmis pea kõigi tööde eest maksma kõrgemat palka kui Eestis. See tõstab palgaootusi ja palgataset ka Eesti majanduses.

Neist majandusprotsessidest saavad alguse ka väited, et eestlased ei ole enam valmis teatud töid tegema, nagu näiteks lume vedamine või postivedu. Tegelikult pole see ju tõsi, sest Soomes on meie inimesed valmis samu töid tegema küll. Küsimus on enamasti ikkagi palgas.

Probleem on tegelikult hoopis selles, et madalama efektiivsusega Eesti ettevõtted peavad tootlikkuse tõstmiseks tööd ümber korraldama ja iga töötaja lisaväärtust kasvatama. Selliste arengute näideteks on automaatkassad kauplustes, samuti tootmise mehhaniseerimine ja digiteerimine.

Iseenesest on see tore, et inimesed saavad tegelda keerukamate ja rohkem loovust nõudvate asjadega ja ei pea päevast päeva poekassas kaupu skannima või pimedal maanteel rooli keerama. Paraku vajavad kõik sellised lahendused ka investeeringuid ja uutmoodi mõtlemist. Ja mõnda tööd ei saagi masinaga asendada.

Alternatiivina nähakse seda, et Eesti peaks avama piirid odavale tööjõule, kes teeks töid, mille palgatase Eesti inimest enam ei rahulda. Tegelikult on plaan tuua odavate tööde jaoks Eestisse üha enam töökäsi aga püramiidskeem, sest ka sisserändajad ja nende järeltulijad ei soovi igavesti jääda odava töö tegijateks. Samuti soovivad nad tulevikus hakata saama pensioni, aga millist pensioni hakkab tulevikus saama alampalka saanud töötaja? Ja mis saab siis, kui tuleb järgmine majanduskriis? Kas me oleme valmis siis need inimesed, kes on Eestis ausalt tööd teinud, julmalt koju tagasi saatma, teades, mis neid seal ees ootab? Ma arvan, et see ei oleks samuti inimlik.

Turumajanduses on loomulik, et iga töö eest makstav palk on kokkulepe tööandja ja töövõtja vahel ning riik sekkub siin minimaalselt – eelkõige alampalga ja töötingimustele esitatavate nõuete kaudu. Siiski toob soov elada rahvusriigis juurde ühe dimensiooni – kui Eestisse tuleb üha enam välistööjõudu, siis lõpuks pole eestlased Eestis enam enamuses ja pole sugugi kindel, kui oluliseks peavad sisserändajad eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. See tähendab, et sisserännet tuleb piirata ja palgatase peab kohanduma tööjõu pakkumisega. Kui postivedu või lumelükkamist ei saa teha masinaga ja töö on vaja ära teha, siis tuleb inimesele selle eest maksta korralikku palka.

Ka on sellise härrasrahvaliku suhtumise kultiveerimine – justkui kõik tööd ei oleks mainekad – halb ja igati vale signaal ühiskonnale. Ausam ja jätkusuutlikum on maksta oma inimestele rohkem palka isegi siis, kui see toob perspektiivis kaasa kaupade ja teenuste mõningase kallinemise. Meie palgataseme tõus tulevikus on fakt, millega nii ettevõtjad kui ka avalik sektor peavad kohanema. See on hind, mida peame maksma rahvusriigi säilimise eest.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee