Maailm

VENE UJUVTUUMAJAAM: turvaline või ikkagi Tuuma-Titanic? (6)

Allan Espenberg, 7. september 2019, 10:00
TEELESAATMINE: Murmanskis osalesid ujuvtuumajaama Akadeemik Lomonossov teelesaatmistseremoonial  ka Tšuktšimaa folkmuusikud. Foto: Reuters/Scanpix
Praegu sõidab Põhja-Jäämerel oma esimesse alalisse töökohta maailma teine (ameeriklased jõudsid ette) ujuvtuumajaam, mille venelased kuulutasid üliturvaliseks ja absoluutselt ohutuks, kuid sellele vaatamata on ajakirjanikud ja aktivistid hakanud seda jaama nimetama Tuuma-Titanicuks, „ujuvaks Tšornobõliks“, „Tšornobõliks jääl“, „ujuvaks katastroofiks“ ja viitsütikuga pommiks.

Murmanskist saadeti 23. augustil piduliku tseremooniaga Tšuktšimaa poole teele ujuvtuumajaam Akadeemik Lomonossov. Suurejoonelise tseremoonia ajal kõlasid kõige sagedamini järgmised sõnad: esimene, ajalooline, ainulaadne, ainus, põhjapoolseim. Tavapäraselt lasti ujuvjaam eelmisel päeval sisse õnnistada ka õigeusu vaimulikel.

Samal teemal

Kokku tuleb laeval, mis tegelikult ei olegi laev, läbida umbes kolme nädala jooksul ligi 4900 kilomeetrit, et jõuda Venemaa kõige põhjapoolsemasse, Peveki linna.  Tegelikult oli alguses plaanis ujuvjaam saata üleüldse Kamtšatkale, kuid eri põhjustel sellest variandist loobuti ja jäädi Tšuktšimaa juurde.

Pevek on Tšauni rajooni halduskeskus Tšuktši autonoomses ringkonnas ja seal elab veidi rohkem kui 4000 inimest, aga kogu Tšuktšimaa rahvaarv oli 1. jaanuari seisuga 49 663 inimest. Kui ujuvtuumajaam septembri teisel poolel oma alalisse peatuspaika jõuab, siis suureneb linlaste arv märkimisväärselt, sest koos Akadeemik Lomonossoviga saabub Tšuktšimaale umbes 1500 inimest: spetsialistid ja turvatöötajad koos perekondadega.

TEELESAATMINE: Murmanskis osalesid ujuvtuumajaama Akadeemik Lomonossov teelesaatmistseremoonial  ka Tšuktšimaa folkmuusikud.Foto: Reuters/Scanpix

Tšuktšimaale otsustati ujuvtuumajaam saata eelkõige seepärast, et seal tuntakse suurt puudust elektrienergiast. Akadeemik Lomonossov on suuteline varustama nii valguse kui ka soojusega vähemalt 100 000 (teistel andmetel koguni 200 000) elanikuga linna või piirkonda. Räägitakse,  et laeva ei ohusta tormid, maavärinad ega muud looduskastastroofid. Tööiga aga olevat kuni esimese korralise remondini umbes 40 aastat. 

Elektrit ja sooja peaks tuumajaam hakkama Tšuktšimaa elanikele andma juba tänavuse aasta lõpus või hiljemalt 2020. aasta alguses. Kui läheb elektri tootmiseks, siis hakatakse tarbijatele saatma nii palju energiat, et poolsaare elanikud ei suuda seda ära tarbida isegi sel juhul, kui nad ei lülitaks elektrivalgust enam mitte kunagi välja.

Ujuvtuumajaama käivitamisega lõpetatakse kahe maismaal asuva Tšuktšimaa elektrijaama tegevus: nendeks on Bilibino linna lähedal alates 1974. aastast töötav tuumaelektrijaam (36 megavatti) ja 1944. aastal ekspluatatsiooni võetud Tšauni soojuselektrijaam Peveki linnas (30 megavatti).

Tšuktšimaa kuberner Roman Kopin. Foto: Reuters/Scanpix

Tšuktšimaa kuberner Roman Kopin on väga erutatud tuumajaama peatsest saabumisest, mille eest ta on tänulik Rosatomile. „Tšuktšimaa on valmis energiaploki vastu võtmiseks. Me ei saa muuta kliima- ja loodustingimusi, aga oleme võimelised seda korporatsiooni töötajatele ja nende peredele kompenseerima mugavuse ja kodutunde tagamisega. Õnnitlen selle sündmuse puhul kõiki, kes võtsid osa projekti elluviimisest. Ja kohtumiseni Tšuktšimaal!“ rääkis kuberner tuumajaama teeleläkitamise aegu.

Võitlus Arktika pärast tugevneb

Venemaal on suhtutud Akadeemik Lomonossovi olemasollu enamasti positiivselt. Kuigi ujuvtuumajaam veel ei tööta, on seda juba hakatud nimetama edukaks projektiks ning suureks pöördeks nii Venemaa kui ka maailma tuumaenergeetikas.

Tuumafüüsik ja tuumaenergeetikavastane Andrei Ožarovski on öelnud: „Paljud usuvad, et Akadeemik Lomonossov on esimene ujuvtuumajaam. See pole nii. USAs ehitati niisugune seade juba 1960. aastatel. Katsetati ja otsustati, et see on liiga kallis. Seega võttis Rosatom lihtsalt teiste hüljatud idee maast üles.“ Tal on täiesti õigus, sest ameeriklastel oli kunagi tõepoolest sarnane projekt. Maailma esimene ujuvtuumajaam MH-1A ehk Sturgis (võimsus 10 megavatti) hakkas tööle 1968. aastal Panama kanali tsoonis, kuid juba 1975. aastal lõpetati selle tegevus põhjendamatult suurte kulutuste tõttu. Kuna Akadeemik Lomonossov ei saa pretendeerida esimese ujuvtuumajaama tiitlile, siis vähemalt kõige põhjapoolsem tuumajaam on ta peagi siiski.

Saksa telekompanii ZDF analüütikud on öelnud, et Akadeemik Lomonossov pole üksnes elektrienergia tootja, vaid ka Venemaa ujuv jõudemonstratsioon, millega püütakse laiendada ja tugevdada mõjuvõimu Arktikas. Väliseksperdid on veendunud, et kui Akadeemik Lomonossov saavutab oma eesmärgid, siis jõudude vahekord regioonis muutub.

Presidendi täievoliline esindaja Loode föderaalringkonnas Aleksandr Gutsan on väljendunud nii: „Arktika hõlvamine on Venemaa prioriteetne strateegiline ülesanne. Tuumalaevastikku Arktika jaoks on traditsiooniliselt projekteeritud, välja töötatud, ehitatud riigi loodeosas.“

Ujuvjaamu tahetakse müüa välisriikidele

Akadeemik Lomonossovit on nimetatud unikaalseks projektiks, mille põhieesmärk on varustada energiaga kaugetel ääremaadel asuvaid tööstusettevõtteid ja sadamalinnu, aga samuti avamerel paiknevaid gaasi- ja naftaplatvorme. Arvatakse, et kõige efektiivsemalt võiksid sellised ujuvtuumajaamad töötada saareriikides, sest lisaks elektri ja soojuse tootmisele on energiaplokkide alusel võimalik luua võimas veemagestusseade.

UJUVTUUMAJAAM: Akadeemik Lomonossovi pardal on kaks tuumareaktorit KLT-40S.Foto: AFP/Scanpix

Ajakirjanduses on juttu olnud, et mitu välisriiki on tundnud venelaste ujuvtuumajaama vastu huvi. Sellega seoses on nimetatud Soomet, Argentinat, Bangladeshi. Ka Rosatom ise on väga huvitatud sarnaste ujuvtuumajaamade müümisest välismaale, kusjuures peamiselt peetakse ostjatena silmas Kagu-Aasia ja Aafrika riike. Venelased Rosatomis loodavad, et Akadeemik Lomonossov töötab Tšuktšimaal tõrgeteta ja suurepäraselt, sest sellest oleneb, kas välismaalased hakkavad selliseid asju ostma või mitte. 

Prantsuskeelse väljaande Le Huffington Post ajakirjanikud on välja pakkunud, et Akadeemik Lomonossov võiks toota elektrit ka teiste arktiliste riikide (Kanada, Norra, Taani, USA) jaoks, mistõttu võiks teoreetiliselt ujuvjaama välja liisida. The Christian Science Monitor aga tegi ettepaneku kasutada ujuvtuumajaama võimsusi Põhja-Jäämere mandrilaval avastatud maavarade (nafta, maagaas jt) kasutuselevõtmisel, sest tavaolukorras oleks nafta ja gaasi tootmine Arktikas väga kulukas, aga teisaldatav energiaallikas võiks seda protsessi odavdada ja lihtsustada.

Aktivistid on mures ja hirmul

Kuigi ujuvtuumajaama on kiidetud taevani ja vannutud, et sellega ei juhtu vähimatki õnnetust ja isegi suurte looduskatastroofide puhul on tegu uppumatu alusega, on ökoloogid ja rohelised siiski mures. Nende arvates pole sugugi kõik nii, nagu räägitakse. Ökoloogid kardavad, et järgmine Tšornobõl võib aset leida Arktikas.

Ohumärgiks on kas või see, et 2017. aastal puhkes Peterburis ehitatud ujuvtuumajaamal tulekahju, mis olevat alguse saanud lühisest, aga ajakirjandusele pole rohkem sarnaseid õnnetusi ehk vahejuhtumeid Akadeemik Lomonossoviga teada.

Lisaks on juhitud tähelepanu asjaolule, et ujuvtuumajaam läkitati teele vaid paar nädalat pärast Arhangelski oblastis toimunud avariid raketikatsetusel, milles hukkus viis tuumateadlast ja mille tagajärjel kerkis radiatsioonifoon mitmes linnas. Pärast Severodvinski plahvatust muutus „teise Tšornobõli“ teema vägagi aktuaalseks.

Greenpeace'i aktivistid on nimetanud venelaste ujuvtuumajaama viitsütikuga pommiks ja ujuvaks Tšornobõliks. Kõige rohkem pidavat rohelisi huvitama see, mis juhtub jaamaga tsunami korral, sest katastroofiline avarii jaapanlaste Fukushima jaamas on kõigil veel selgelt silme ees. Professor Georgi Tihhomirovi selgitusel tõstetakse aga maavärina või tsunami korral laeval asuv tuumajaam merepinnast kõrgemale, mistõttu Fukushima-taoline õnnetus olevat välistatud. Professor lisas, et Arktikas on maavärinate ja tsunamide tekkimise võimalus vähetõenäoline.

Rohelised kardavad veel, et kuna ujuvjaamas asub suur kogus uraani, siis võivad selle vastu huvi tundma hakata terroristid, kes on suutelised muutma selle kogu maailma jaoks üliohtlikuks pommiks. Vastuväitena on räägitud, et tuumajaamu pole seni püütud vallutada ning pealegi saab ujuvtuumajaama asukohaks Tšuktšimaa, mis oma suure kauguse tõttu pidavat olema ohutu paik. Loomulikult on Akadeemik Lomonossovil tööl suur turvameeskond, kes peab takistama kõrvaliste isikute ligipääsu radioaktiivsele kütusele.

Venemaa rahvuskaardi juhi Viktor Zolotovi kinnitusel turvavad Akadeemik Lomonossovit rahvuskaartlased. „Alates septembrist võtavad rahvuskaardi töötajad Tšuktšimaal oma kaitse alla esimese ja ainukese ujuvenergiaploki Akadeemik Lomonossov. Praeguseks on lõpetatud isikkoosseisu komplekteerimine ja väljaõpetamine ning objekti sisustamine nüüdisaegsete turvasüsteeemidega,“ jutustas armeekindral augusti lõpus.

Greenpeace'i esindaja Konstantin Fomini sõnutsi on projekt väga ohtlik ja kulukas. „Pealegi pole selleks mingit vajadust,“ jätkas Fomin, „sest regioonis, kuhu ujuvtuumajaam suundub, on kõik võimalused tuuleenergeetika arendamiseks.“ Samas on teada, et president Putin ei näe alternatiivsetes energiaallikates midagi head ega toeta neid.

Samuti kardetakse, et Akadeemik Lomonossovi ekspluateerimine suurendab radioaktiivse saastumise ohtu Arktikas. Eksperdid hoiatavad, et kui midagi ootamatut peaks juhtuma, siis on hiiglasuurt ja väheasustatud piirkonda, kus valitsevad kõigele lisaks veel ka madalad temperatuurid, puhastada äärmiselt keeruline.

Ka Vice on murelik: „Ujuvtuumajaam Akadeemik Lomonossov siirdub maailma ühte riukalikumasse ja kaugemasse merre, kus on hiiglaslikud jäämäed ja jäätormid.“ Aga tuumaenergiaekspert Jan Haverkamp on öelnud: „Selle Tuuma-Titanicu katsetuste viimine avalikkuse silme alt kaugemale ei muuda seda vähem ohtlikuks.“

Muide, samal päeval kui Akadeemik Lomonossov asus Murmanskist teele, sõlmis ujuvjaama ehitanud Baltiiskii tehas lepingu kahe uue aatomijäälõhkuja ehitamiseks.

Mis on Akadeemik Lomonossov?

Ujuvtuumajaama Akadeemik Lomonossov (projekt 20870) hakati ehitama 2007. aastal ehk selleks on kulunud veidi enam kui kümme aastat. Rostehnadzor andis alusele ekspluateerimisloa juuni lõpus.

UJUVTUUMAJAAM: Akadeemik Lomonossovi pardal on kaks tuumareaktorit KLT-40S.Foto: AFP/Scanpix

Laeva pikkus on 144,4 meetrit, laius 30 meetrit, süvis 6 meetrit ja veeväljasurve 21 500 tonni. Alus on kahekordse põhja ja kahekordsete parrastega, nina- ja keskosas paikneb energeetikaaparatuur, ahtriosas elavad inimesed. Kuuekorruselisel laeval on töötajatele bassein, kaks sauna (Soome ja Vene), treeningusaal, baar, suitsetamisruum, kauplus.

Pardal on kaks tuumareaktorit KLT-40S, mida kasutatakse ka tuumajäälõhkujatel Taimõr ja Vaigatš. Need reaktorid on suutelised tootma kuni 70 megavatti elektrienergiat ja umbes 50 gigakalorit soojust tunnis. 

Laevakere on jaotatud kümneks vahesektsiooniks ja on väidetud, et kui isegi kolm neist täituvad veega, siis laev merepõhja ei vaju. Aga reaktorid jätkavad töötamist isegi kuni 30kraadise kreeni korral. Tuumajäätmeid säilitatakse laeval 12 aastat, misjärel tehakse peatus spetsiaalses kohas, kuhu need jäetakse ümbertöötluseks.

Kuigi Akadeemik Lomonossov on välimuselt suur reisilaev, pole tal mootoreid ja ta pole suuteline iseseisvalt liikuma, mistõttu teda veavad Tšuktšimaale kolm puksiirkaatrit: üks veab tuumajaama, teine pidurdab ja kolmas on tagavaraks, kui kahe puksiiriga peaks midagi juhtuma (Akadeemik Lomonossovit veab Arhangelski jäälõhkuja Dikson). Et tegu pole laevaga selle sõna klassikalises mõistes, siis nimetatakse Akadeemik Lomonossovit kõige sagedamini ujuvaks energiaplokiks, aga tuumaspetsialistid on pannud talle naljatlemisi nimeks Hiiglasuur Patarei.

Jaama maksumus on ajakirjanduse teatel vähemalt 330 miljonit dollarit. Aga 2016. aastal teatas Rosenergoatomi juht Sergei Zavjalov, et ujuvjaama ehitus läheb maksma umbes 30 miljardit rubla (ca 408 miljonit eurot), millest seitse miljardit rubla kulutatakse maismaaehitistele.

Laeva omanikuks on energiakompanii Rosenergoatom, mis kuulub riigiettevõtte Rosatom koosseisu.

Venemaa tuumaelektrijaamad

Venemaal on praegusel ajal kümme tuuma- ehk aatomielektrijaama (kui Leningradi ja Novovoroneži mõlemad jaamad lugeda eraldi, siis on kokku 12). Nendeks on 

1. Balakovo AEJ

2. Belojarski AEJ

3. Bilibino AEJ

4. Kalinini AEJ

5. Koola AEJ

6. Kurski AEJ

7. Leningradi (ka Sosnovõi Bori) AEJ ja Leningradi II AEJ

8. Novovoroneži AEJ ja Novovoroneži II AEJ

9. Rostovi (ka Volgodonski) AEJ

10. Smolenski AEJ

Kui Akadeemik Lomonossov käiku lastakse, siis on Venemaal 11 tuumajaama. Kui aga Bilibino jaam seisma pannakse, siis jääb alles taas kümme.

6 KOMMENTAARI

u
8. september 2019, 02:15
Ujuvtsernobõl on ta mingi thurnbergi suguste sägade unenägudes. Venelased on juba aastakümned tavalisi tuumajõuseadmetega laevu Kaug-Põhjas elektrijaamadena kasutanud. Aetakse laev kai äärde ning kaablid maale. Midagi pole juhtunud ja miks peakski.
a
ab 7. september 2019, 11:27
KGB arhiividest on vist Tesla tööd pihta pandud, et selline asjandus teha. Või mõistus ei võta veel?
Loe kõiki (6)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee