Kommentaar

Petlik sambareform: räägitakse usaldusest, aga raha jäetakse riigile (11)

Lauri Talumäe, rahvusvahelise investeerimisplatvormi juht, 4. september 2019, 17:27
Valitsuskoalitsioon teeb väljapakutud II samba reformimise juures näo, et inimesi usaldatakse oma pensionisääste ise käsutama ning neile soovitakse anda valikuvabadus. Valikuvabaduse ja usaldamise sildi all kärbitakse hoopis riigi panust pensionisäästja toetamisel. Mingit inimeste usaldamist tegelikult ei ole ja II sambast lahkujaid koheldakse ebaõiglaselt.

Oletame, et Juku teenib iga kuu Eesti keskmist brutopalka. 2018. aastal oli see umbes 1300 eurot. Tema tööandja maksab tema palgalt sotsiaalmaksu 33 protsenti ehk ligi 430 eurot. Sellest 260 eurot (ehk 20 protsendipunkti) läheb pensionikindlustuseks. Ülejäänu kulub muuks riiklikuks otstarbeks. Kui Juku on liitunud II sambaga, siis maksab ta ise II sambasse iga kuu kaks protsenti oma palgast ehk 26 eurot. Riik omakorda lisab sellele neli protsenti Juku palgast ehk 52 eurot – see raha võetakse I sambasse tasutava raha arvelt. Kokkuvõttes peaks iga kuu laekuma Juku II sambasse sissemakseid 78 eurot.

Riik ei usalda

II samba reformi kohta rõhutatakse, et Jukule soovitakse luua valikuvabadus. Uued väljapakutud valikud on järgmised. Variant A – Juku saab jätkata kõike vanaviisi. Ta maksab edasi iga kuu 26 eurot palgast II sambasse ning riik lisab sinna iga kuu 52 eurot. Variant B – Juku saab kogutud raha välja võtta, maksab tulumaksu ning ei jätka II samba sissemakseid. Variant C – Juku saab kogutud raha paigutada investeerimiskontole, et seda ise investeerida ega jätka II samba sissemakseid. Variante B ja C põhjendatakse enamasti sellega, et Juku oskab ka ise raha investeerida ja teeks seda paremini kui pensionifond ehk variant A.

Aga mis eristab enim varianti A kahest ülejäänust? Suurim erinevus on see, et variantide B ja C puhul ei maksa Juku edaspidi iga kuu II sambasse 26 eurot. Kuna Juku II sambasse enam ise raha ei maksa, siis ei tule ka riigieelarvest lisada sinna 52 eurot. Minu küsimus on, et kui Juku on rahale parem peremees, siis miks ei usaldata Jukut pärast II sambast lahkumist. Kui Jukut usaldataks, võiks ta võtta praeguseks kogutud raha II sambast välja, selle investeerida ning riik kannaks talle iga kuu ikkagi kontole 52 eurot juurde. Miskipärast seda ei taheta ja teda usaldatakse vaid tema 26 euro puhul. 

Kas Juku on siis riigieelarvest tulevale rahale kehvem peremees? Seda ei saa ju ka väita. Juku II sambasse kogunenud rahast moodustavad ligi 2/3 riigieelarvelised sissemaksed. Kui Jukul lubatakse nüüd see kõik välja võtta, siis tunnistatakse, et Juku on parem peremees ka riigieelarvest seniajani makstud osale. Naljakas küll – usaldame Jukut kasutama juba kogutud raha, aga rohkemaks mitte. Seega Jukut ei usaldata. Reaalsus on see, et praeguse reformikava eestvedajad ei usalda pensionifondi ega Jukut, vaid lähtuvad soovist tõsta praegusi pensione.

Juku pealt makstakse pärast II sambast lahkumist sotsiaalmaksu edasi täpselt vanaviisi. Kuid kui varem läks lõviosa pensionikindlustuseks makstavast osast I sambasse ja ülejäänud II sambasse, siis nüüd läheb kõik I sambasse. Aga esimene sammas ei ole mingi hoiupõrsas, kuhu riik kogub raha, kuni Juku pensioniikka jõuab. Praegu I sambasse kogunevast rahast makstakse vanaduspensioni Juku emale. Kui Juku ise üks hetk pensionile läheb, siis maksavad I sambasse raha tema lapsed. Nendest sissemaksetest tasutakse omakorda Jukule iga kuu vanaduspensioni, nii nagu tasuti tema maksude arvelt vanaduspensioni tema emale.

See ongi see koht, kus praeguse reformikava eestvedajad soovivad teha Juku asemel ise otsuse. Igakuine 52 eurot, mille oleks võinud usaldada Jukule, läheb nüüd I sambasse ja selle saab maksta hoopis Juku emale praeguseks pensioniks. Selles pole ju tegelikult midagi kurja. Kahtlemata kulub 52 eurot Juku emale marjaks ära ja on vähetõenäoline, et ta selle niisama mõttetult laiaks lööks.

Must stsenaarium

Paraku läheb aga Juku enda tulevik sellise reformiga üha hämaramaks. Juku ema saab I sambast pensioni ajal, kui tööealist ja tööjõulist elanikkonda on rohkem. Seetõttu on ka I sambasse raha maksjaid rohkem. Selleks ajaks kui Juku (praegu 30aastane mees) ühel päeval pensionile läheb, on nooremat põlve vähem. Seega on vähem ka neid, kes maksaksid I sambasse raha. See tähendab, et I sambast ei saa maksta Jukule kuigi palju vanaduspensioni. Kui Jukul pole siis ka II samba sääste, on asi tema jaoks üsna nukker. Aga pensioni tahaks ju ikka saada.

Eriti tusaseks teeb Jukut see, et tema naabrimees Juhan teenis sama palka mis Juku – 1300 eurot kuus. Juhan on ka täpselt sama vana kui Juku. Samas ei võtnud Juhan enda II sambast 30aastaselt raha välja, vaid jätkas sinna kogumist. Juhanil oli juba 30. eluaastaks kogutud sinna 4000 eurot (nii palju on praegu keskmisel eestlasel II sambas) ning järgmise 35 aastaga maksis Juhan sinna iga kuu 26 eurot, millele riigieelarvest lisati 52 eurot. Nii kasvas Juhani II sammas tänu sissemaksetele veel 78 eurot kuus, 936 eurot aastas. 35 aastaga kogunes Juhani II sambasse sedasi juba olemasolevale 4000 eurole lisaks 32 760 eurot. Kokku kogus Juhan II sambasse sedasi 36 760 eurot. Juhan sõlmis lepingu, millega tema II sammas makstakse talle välja 15 aasta jooksul ehk 204 eurot kuus. Ta saab pensioni I sambast nii nagu Juku, aga lisaks ka II sambast iga kuu 204 eurot. Juhan on selle üle mõistagi õnnelik – mängib rõdul kaarte ja joob džinni. Mis valikud jäävad siis pensionär Jukule?

Siis saab pensioniikka jõudnud Juku oma valikuvabadust teostada hääletuskasti juures. Juku valibki seda, kes lubab vanaduspensioni tõusu. Teisisõnu, Juku valib seda, kes lubab I sambasse rohkem raha suunata. I sambasse saab aga rohkem raha sotsiaalmaksu arvelt. Selleks on kaks viisi. Üks võimalus on, et pensionikindlustuse osakaalu sotsiaalmaksust tõstetakse. Sel juhul vähenevad vahendid muude riiklike ülesannete täitmiseks. Näiteks kannataks tervishoiu eelarve. Seda ei saa lubada. Vanemaealiste osa ühiskonnas on suurem ning ka tervishoiukulud kasvavad. Jääbki üle vaid teine variant – tõsta sotsiaalmaksu.

Sotsiaalmaksu tõus mõjutab omakorda Juku ja Juhani lapsi. Sotsiaalmaksu kasv viib tööjõukulud kõrgemale ning Juku ja Juhani lastele ei saa maksta kõrgemat palka. Juku ja Juhani lapsed vaatavad siis välismaa poole ja lähevad sinna, kus nad saavad rohkem raha teenida. Lõpuks elavad Juku ja Juhan riigis, kus on vähe tööealist ja tööjõulist elanikkonda, kõrged tööjõumaksud ja rohkesti pensionäre. Selline majandusruum ei ole välisinvesteeringutele kõige atraktiivsem ning nooremaealiste võimalused kodumaal tööd leida muutuvad veelgi ahtamaks. 

See on üsna kurb stsenaarium, mis rajaneb eeldusel, et Juku ise raha ei investeeri või tema investeeringud ebaõnnestuvad. Kindlasti on Eestis praegu väga palju Jukusid, kes oskavad oma sääste hästi investeerida – näen seda ise iga päev. Kuid täpselt nii nagu võib eeldada, et Juku investeeringuid saadab edu, võib eeldada, et II sammast saadab edu. Kuigi II samba reaaltootlused ei ole olnud väga kõrged, on need olnud enamjaolt piisavad, et katta ära inflatsioon ja fondihaldustasud. Ka Juhani II sambasse raha kogumise näide oli muidugi äärmiselt lihtsustatud ja pessimistlik – eeldatakse, et tema palk kunagi ei tõuse ning et II samba tootlus koos haldustasudega on null. Siiski, nagu näha, on isegi sellises olukorras Juhanil parem seis kui Jukul.

Mure tuum on see, et kui II sambast lahkumise järel hakkab Juku iga kuu säästma vaid 26 eurot ja saab kätte ka nüüdseks sinna keskmiselt kogunenud 4000 eurot, siis kui suuri ja edukaid investeeringuid sellega teha saab. Sellest rahast piisab tihtilugu pigem uue auto liisingu sissemakseks kui eluasemelaenu sissemakseks. Kui anda Jukule võimalus ise investeerida ka riigi antav igakuine 52 eurot, siis saaks ta teha julgemaid ja suuremaid investeeringuid. Ja see olekski ju õiglane – kui riigieelarvest antakse iga kuu naabrimees Juhanile 52 eurot lisaks, et investeerida seda II samba kaudu – siis miks mitte Jukule? Suuremate investeeringute pealt on Jukul võimalik näha edu selgemini ja kiiremini ning jääda investeerimislainele. Kui aga Juku investeerimislainele ei jää, on eelkirjeldatud must stsenaarium palju tõenäolisem. Seepärast: kui lasta II sammas vabaks, siis tasub seda teha nii, et lahkujad saaksid ka reaalseid summasid investeerida – nii nagu Juhan. Muul juhul on musta stsenaariumi vältimiseks parem kõigil jätkata II sambaga.

Autor on Erakond Eesti 200 liige.

11 KOMMENTAARI

a
asotsiaal 13. september 2019, 13:02
I samba toimimas hoidmiseks on vaja perel kasvatada loomuliku suremuse kompenseerimiseks 3 last ja teha seega meie alimendiseadusega määratud lapse ka...
(loe edasi)
m
milline helesinine unistus investeeringute juhil... hehh 6. september 2019, 11:16
inflatsioon ja fondindihaldurid söövad nagunii selle "pensoini" ära... ja tolleks ajaks on pensioniiga nii kõrge,et pensionäre polegi!! milleks nuumata pankasid ja fondihaldureid????
Loe kõiki (11)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee