Kommentaar

Igor Gräzin | Nordica igavene m(a)andumine (22)

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 3. september 2019, 12:42
Isegi kui Gunnar Kobin minu sugulane ei ole (Kobinid olid nimelt minu emapoolse vanaisa suguvõsa Viljandis) on ta sellest hoolimata väga tubli mees, kelle käitumine tähendab eetilist läbimurret Eesti äris. Kes muidu ei märganud, sellele ütlen: ta loobus 15 000 euro suurusest Nordica juhi palgast ja ametist sellepärast, et palk oli liiga kõrge ja firma ise lootusetus seisundis. Tema pilk Nordicale oli piisav, et mõista, et ka see riigifirma, nagu kõik muud, on lootusetu.

Ja vastupidi – Erki Urva oli 9800eurose palgaga nõus ja võttis selle vastu väitega, et „ühel hetkel naaseb Nordica Tallinnasse“. Mul, muide, on üks kihlvedu soolas, et kuue kuu pärast peaks see putka (Nordica) omadega päris õhtal olema. Või et ta tegelikult ongi. 2015. aastal likvideeriti tema juriidiline eelkäija – Estonian Air, kelle varad kantis riik kusagile kõrvale. Nordica sahkerdati uueks firmaks ainsa eesmärgiga säilitada lennuühendus Tallinnast kusagile mujale, eeskätt Euroopasse. Tänaseks on need ühendused kadunud ja peamine, mida Nordica veel teeb, on külavahesõidud mõnes välisriigis. Kusjuures peaaegu otsast peale polnud temas nii palju eestlust, et panna pardateenindajad lugema teateid eesti keeles. Sama eduga võinuks Eesti riigi juhid panna käima velo-rikšad Uus-Delhis.

Alguse juurde tagasi tulles: inimene, kellele pakuti aastate eest põhjalastud firma juhi kohta, ütles selgelt ja lihtsalt – tema riiklike sahkerdustega ei tegele. Huvitav, muide, et Estonian Airi hukkumise ja Nordica skeemi joonistamise saagas ei tea me nõukogu inimeste nimesid, kes selle kõige eest vastutasid. Ent tuleme maa peale. Mina olen alati olnud Nordica ja lõpuaegade Estonian Airi fänn väga sadistlikul põhjusel: nad on omast kohast nii naljakad moodustised, et neist on hea kirjutada, ja makroökonoomikast mul mõnikord kirjutada tuleb. Tõsi, fännamine jäi leebeks siis, kui Euroopa Parlamendis olles tuli saatuse tahtel endal selle firma otsa komistada. Kogemus, ütlen ausalt, alla keskmise (kuigi pardapersonal oli väga tore). Olulisem on miski muu.

Ja nimelt see, et juba 2000. aastate alguses, kui Estonian Airi looma hakati, unustas Eesti Vabariigi valitsus ära selle, et riigiettevõtlus ei tasu ennast üldjuhul üldse ära. Vähemalt otseselt ja majanduslikult. Estonian Air saavutas midagi muud: ta viis Eesti riigi nime välismaale ja aitas välja arendada Lääne turistide võrku Eestisse. Ja ta sai sellega hakkama! Ning oli loogiline, et mingil hetkel läheb ta sellest ärist minema, sest Eesti riigil hakkas tekkima reklaami ja tuntust ilma tematagi. Sellega võrreldes oli Nordica loomine otsast peale jamps. Ta ei reklaami Eestit mitte kuidagi ja mis imelik nimi see üleüldse on? Nüüd siis see veel kah, et ta Eestis ei lenda. Puhas pealemaksmise rõõm riigile, st meile, maksumaksjatele.

Riik ei oska majanduses midagi teha

Ma ei kahtle Urva soovis firmale elu sisse puhuda, aga minus tekitab sügavaid kahtlusi idee panna Nordica Tallinnas lendama. Kuhu ja milleks? Tulemuseks peaks olema puhas jama ja kahjum. Muide, selle nimel, et Nordica kasumit toodaks, pole mul ka kihlveokaotusest kahju. Siis aga jääks endistviisi küsimus: miks tegeleb Eesti riik kommunaalteenuste veoga ei-tea-kus? See lugu meenutab toredat riigiettevõtet USAs Utah osariigis, kus meil pole saada ei energiat, toorainet, miskeid kaupu vms, vaid parimal juhul kasumit. (Aga tegelikult tundub, et ega ikka ei saa.) Aga kui Utah’s põlevkivi kaevandamine nii kasulik on, nagu Eesti Energia juhid juba aastaid lubavad, tekib loogiline küsimus: et kas ameeriklased on siis niisugused jahupead, et pole taibanud seda tootmist seal ise käima panna?

Eepos – „Eesti riik sinistes avarustes“ (Estonian Air, Nordica) kinnitab meile meie ammutuntud tõde – riik ei oska majanduses midagi teha. RKAS torusid parandamas, ERM seljankat keetmas, RMK metsa majandamas, EAS majandus-start-up'e otsimas, raudtee ronge sõitmas, Tallinna sadam olemiseks, ja enamuse eesotsas juhid, kes ei saa aru: kõik need asjad ei tohiks kuuluda riigile. Kui Milton Friedman kirjutas oma nõuandekirja nõukogudejärgsetele riikidele, siis ta ütles, et on vaid kolm asja, mida tuleb kiiresti ja koheselt teha: „Erastada!, erastada!, erastada!“. Enam-vähem kriisiaegadest alates oleme me teinud täpselt vastupidi ja kui ma loen Nordica uuest juhist, et tema unistuseks on tuua Nordica lendama Tallinnasse, siis ma saan täpselt aru, et mingit olukorra mõistmist tolles riigifirmas ei ole. 

Ja siis ongi siin kaks varianti: kas see, et omanik (riik) erastab Nordica ära (mul on tume kahtlus, et lennunduse lähedal olevad inimesed ei lase ega taha seda teha) või läheb nii, nagu ma kahtlustan – nad lendavad vastu taevast (ülekantud tähenduses). Ainult et vahepeal oleme kaotanud aega ja raha. Arvukate reisijate nimel söandan öelda: no meil sellest kahju küll ei ole.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee