Kriitikat meie kultuuriruumi angloameerikastumise kohta on tehtud juba pikalt ja kahtlemata oleks nii suure publikumenuga lauluvõistlusele üksnes eestikeelsete lugude lubamine üks võimalusi vastuvoolu ujumiseks. Paraku jõuame kiiresti konfliktini, mis on saatnud Eesti Laulu konkurssi selle algusaegadest peale: kas Eesti Laulu võidulugu peaks meeldima eelkõige eestlastele endile või Eurovisioni rahvusvahelisele publikule?
Kas ainult eestikeelsete laulude seast valides ei kuulutaks me end juba ette kaotajateks, tuleb küsida ka meie seniste etteastete ajalugu vaadates: finaali jõudnud lugudest platseerusid eestikeelsed laulud ümardades keskmiselt 12. kohale, muukeelsed aga 10. kohale. Polegi nii suur vahe, ent küllap hoiab mitte ainult lauluvõistluse korraldajaid otsustavat sammu tegemast teadmine, et meie ainus võidulugu oli just ingliskeelne „Everybody“. Võib arvata, et eestikeelse muusika eelistamisel selle kaudu, et osalustasu eestikeelse laulu konkursile esitamiseks on 25 eurot, võõr- või mitmekeelse laulu puhul küsitakse aga 75 eurot, on aga vaid marginaalne mõju poolfinaalidesse jõudvate lugude valikule.
Ometi teame, et vaatamata lugematutele katsetele leiutada ideaalse euroloo valemit, saadab edu tihti neid, kelle esituses on teatav üllatusmoment ja unikaalsus. Meie ainulaadne keel on siin kindlasti trumbiks. Miks siis mitte katsetada kas või kordki läbinisti eestikeelse Eesti Laulu konkursiga? Nagu tänavu näitas poolfinaalide korraldamine Tartus, et elu ei pea olema ainult Tallinnas, võiks selline konkurss kanda ilusat sõnumit: meie omakeelnegi looming on tõepoolest maailmatasemel.
Sisuturundus
5 KOMMENTAARI