Õhtulehe spordiblogi

Mart Treial | Rahvaspordijumala rüpes 

Mart Treial, 1. september 2019, 19:27
Rõõmsad rahvasportlased. Pilt ei pärine Jüri Jaansoni kahe silla jooksult.Foto: Aldo Luud
Ma ei ole kunagi olnud eriline jooksusõber. Ma mõtlen selle üksluise ja tuima tatsamise, mitte lõbusalt seltskondliku palli järel vudimise. Veel aasta-kaks tagasi olin see tüüp, kes vaatas Instagramis rahvajooksusangarite pilte ja mõtles „Milleks?“. Nüüd ma tean!

Täna keskpäeval seisin, number rinnas, Pärnus Endla teatri kõrval ja ootasin kerge ärevusega stardipauku. Ma polnud Jüri Jaansoni kahe silla jooksu medalimängus, kaugel sellest! Aga mul oli elu esimeseks ajavõtuga 10 km distantsiks oma tagasihoidlik eesmärgike. Või nagu klassikud on ütelnud, oma võitlus võidelda, kuid hinges pakitses teadmatus, kuidas rannailm lubab sellega toime tulla.

Kogemuste – need olla spordis hindamatud – asemel võtsin pagasina kaasa päev varem pugitud vanaema suurepärase hapukoorekoogi. Süsivesikud või nii. Treeninud olin loomulikult kah, ent tippvormiks oleks seda patt nimetada.

Algus on tüütu. Nagu „Kes aias?“ mäng, et otsi kohta, kust sa saad läbi pugeda, et oma rütmis liikuda. Aga rumal oleks end sellest häirida lasta. Kui tahad segamatult sörkida, mine metsa või parki. 

Jooksu ajal juhtus nii mõndagi südantsoojendavat. Rõõm oli kuulda, kuidas 10-11aastane tüdruk hüüdis: „Võta rahulikumalt, issi, kui pistab!“ Issi lubas seda teha ja loodetavasti tegigi.

Selge see, et rinnanumber ja ajavõtt tekitavad võistlusmomendi. See käib asja juurde, aga maailm tunneb liiga palju neid 765. koha infarktimehi. Minul oli väga keeruline pidada ümbritsevat massi rivaalideks, kui võidumehe Ibrahim Mukunga finiši ajal jäi veel üle nelja kilomeetri joosta. Pigem olime justkui ühisel missioonil – rõõmsalt lõpuni. Olgem ausad: su naist ei huvita, kas sa oled Jaansoni jooksu 894. või 1033. lõpetaja, vaid et õhtul oleks, kelle kaissu pugeda.

Rajaäärsed ergutajad on suurepärased. Ausõna, jalad hakkasid Papiniidu silla juures võluväel kiiremini liikuma, kui puhkpilliorkester mängis mingit hoogsat pala, mida muusikavõõrad kõrvad ei suutnud/osanud hoo pealt tuvastada. 

Ja suunurgad paindusid kontrollimatult taeva suunas, kui soliidses eas tädikesed hõikasid poolel teel maailma kõige siirama häälega: „Te olete kihvtid! Ainult natuke veel! Läheb-läheb!“ Viivuks tekkiski usk, et finiš võib olla juba järgmise nurga taga. 

Nüüd ma tean, mida tippsportlased mõtlevad, kui ütlevad, et publik andis täna nii palju jõudu juurde. See on sulatõsi! Ausalt öelda müstiline psühholoogiline protsess, aga puhas nauding. Toda emotsiooni omaette Kadrioru pargis sörkides ei koge ja see on peamisi põhjuseid, miks rahvaspordiüritused on ägedad.

Esmalt Pae pargi, seejärel Kõva Mehe ja nüüd Jaansoni jooks. Tundub, et piisas vaid viivuks rahvaspordijumala poole näpuga näidata, kui too tõmbas mu kogu täiega enda rüppe. Ma ei siple vastu.

Teine, vähemalt samaväärne stiimul on finišijärgne tunne. Mõnus rahulolu, et midagi on jälle ära tehtud. Eriti kui eesmärk täitub kah. Objektiivselt on muidugi aeg napilt alla tunni naeruväärne, kui arvestada, et 16aastane Jekaterina Mirotvortseva võitis paar nädalat varem sama pika käimisdistantsi Eesti meistritiitli ajaga 47.37. 

Aga see ei morjendanud mind absoluutselt. Vohmisin kausitäie borši sisse ja pedaalisin hea tujuga koju. Minu võit!

***

Jaansoni jooksu võitis keenialane Ibrahim Mukunga ajaga 31.30. Teine oli eestlane Karel Hussar (+0.12) ja kolmas lätlane Slavis Gruševs (+0.35). 

Naiste esikolmiku vallutasid eestlased. Võitis Liina Tšernov ajaga 34.36, Jekaterina Patjuk kaotas talle 19 ja Lily Luik 49 sekundiga. Hussar ja Tšernov krooniti ühtlasi maanteejooksu Eesti meistriks.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee