Kommentaar

Siiri Laidla | Palun poisiks! (2)

Siiri Laidla, kirjanik, 30. august 2019, 17:04
Ei, see pole transseksuaali pihtimus. Kuigi – võib ette kujutada, millist furoori tekitaks ühe vales kehas elava inimese lugu. Uudishimu on kõige vingem himu, tänu millele me üldse ahvist inimeseks saime. (Palun siinkohal nende ees vabandust, kelle meelest Jumal voolis savist inimese ja puhus loodule hinge sisse. Mitte keegi pole elu tekke tõelist müsteeriumi lahti harutanud. Ja see on tore: kuniks jätkub mõistatusi, jätkub ka lootust, et mõistatus leiab lahenduse.) Transseksuaalsus kui meditsiiniline probleem jäägu ikka pädevate spetsialistide pärusmaaks.

Naisena pole ma kunagi tundnud, et elan vales kehas. Oli kirjeldamatu õnn sünnitada ilma neli ilusat, tervet ja tublit last, kelle kaudu jätkan eksisteerimist ka siis, kui mind füüsiliselt enam ei ole. Kuigi, jah, naisekeha on ajast aega olnud moe ja arusaamade lükata-tõugata. Eeskätt ikka valitsevate rikkurmeeste ja moemogulite eelistuste vormida. Teemast välja minnes meenub mulle stseen „Titancu“-filmist, kus ema nöörib Rose'i pihikut peeneks. Nöörib sellise raevuga, nagu sõltuks sellest tema ja tütre saatus. Ehk olekski sõltunud, kui Tõeline Saatus poleks vahele astunud. Kui palju lootust, usku ja täiuslikke inimkehasid läks külma hauda! Saatus!?

Kuidas jõuda inimeste hulka?

Võib-olla mäletavad eakamad meie hulgast 1966. aastal linastunud lühifilmi „Peegliahv“. Just sealt on pärit mu kirjatüki pealkiri: „Palun poisiks!“ Vanemate manitsusi eiranud kahupäine poisike muutus ühel vallatul hetkel ahviks. Algul on nii tore ja vabastav olla ahviposs! Jee! Nüüd võib teha kõiki ahvitempe. Möllata meeletult! Kõiki inimeste seatud käske-keelde mingiks tobedaks jamaks pidada. Ent ajapikku mõistab poiss, et ahvina on tulevik tume. Terendab väljavaade jäädagi tobedaks pärdikuks, keda mitte keegi tõsiselt ei võta. Mida teha, et poisiks tagasi saada? Tuleb mõistus tööle panna. Tuleb välja nuputada plaan, kuidas tagasi inimeste hulka jõuda.

Moralitee, ei muud? Mõistagi oli see lastefilmike tehtud selleks, et aidata lapsel normaalseks, sõnakuulelikuks kodanikuks kasvada. Inimlaps peab hambaid pesema ja juukseid kammima, koolis käima ja teadmisi omandama. Kuid mis on normaalsus? Ühiskonnas kehtivad normid, jah. Ajast aega on need normid teisenenud. Vaadates, lugedes, uurides praegusi ühiskonnas toimuvaid suundumusi selgub, et norme nagu enam ei olegi. Normiks on vabadus. Sõna kuulamine on lausa riiklikul tasemel esile tõstetud. Seda, et sõna on vaba, võis hiljuti lugeda ka presidendi rinnalt.

Mida vabadusega peale hakata?

Me oleme tõepoolest vabad. Igaüks võib oma eelistuste ja maailmavaate järgi olla vegan, moslem, kes või mis iganes. Samas võib vabadus ka peataolekut põhjustada. Kui kõik teed on valla, siis kes ütleks, milline neist on see õige? Mõnel lööb vabadus ka üle võlli: nad rändavad, õpivad, otsivad oma teed, nii et 40. eluaasta künniselgi pole veel selge, milleks see kõik... Ja siis on naisel korraga last vaja. Hea, kui see äratundmine õigel ajal kohale jõuab. Sest loodus käib omas rütmis. Füüsiline vabadus on siiski ajas piiritletud. Vaimu vabadus mõistagi mitte.

Sume suvelõpukuu jagab meile tuulehoogude vahel ka mõnusaid hetki. Ei tahakski arvutit, raadiot või ajalehte avada. Pigem vaatan, kuidas peenral avavad end õhulised kosmoselilled... Valitsuses olevat jälle mingi jama? Poliitikute omavahelist kemplemist vaadeldes tundub, et mõnda neist on tsetsekärbes hammustanud. Mõni on aga tahtnud ahviks hakata. Ei vastutust, ei rasket mõttetööd. Jah, aga millalgi tuleb igaühel neist (ja igaühel meist) käpp välja sirutada ja anuda: „Palun poisiks!“

Siis tuleb mõistus tööle panna ja välja nuputada plaan, kuidas tagasi inimeste hulka jõuda.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee