Kommentaar

Manona Paris | Kuidas ma koolikiusamisest võitu sain (16)

Manona Paris, Toidutare peatoimetaja, 30. august 2019, 17:04
Kuigi mul on nii hea meel, et koolikiusamine pole enam varjatud piinlik vahepala, mis tuleb lihtsalt üle elada, on nende lugude rääkimisel midagi valusalt puudu. Nimelt see, kuidas sellest üle saada.

Minul on kooliajast ette näidata skaala mõlemad otsad ja räägin teile oma loo. Ehk kuidas peksukotist sai keskkooliks tütarlaps, kes julges ning tahtis oma unistust – hakata kirjutama – teoks teha. Sest ka need lood on olemas, ja ma usun, et neid on isegi ülekaalus. Neid lihtsalt ei mäletata, ning selleks on loogiline põhjus. 

Ma olen tänu oma koolikiusukogemusele selle teemaga läbi aastate üsna palju kokku puutunud, rääkinud teiste ohvritega ja õpetajatega ning kirjutanud sellest mitmeid lugusid. Küsisin aastaid tagasi ka lastepsühholoog Tiiu Meresilt, miks on nii vähe positiivseid mälestusi koolikiusamisest üle saamisest. Sain teada, et kui valusa kogemusega on rahu tehtud, pole seda põhjust enam nii eredana mälus hoida. See kaob kuhugi tagaplaanile ja mattub nagu midagi, mis oli, aga millest saadi jagu, ajatolmu sisse. 

Minu kiusuaastad olid samuti mattunud tagaplaanile nagu kole vaas keldrinurka, ent kuna minu töö on inimeste lugude jutustamine, tulevad need teiste valu kuulamise ja mõistmisega taas esile. Eriti kui öeldakse, et tegu on nüüdisaja rikutud maailma teemaga, mida vanasti kindlasti polnud. Noh oli ikka küll. Minu kooliaeg sai alguse aastal 1982. Hulluks läks asi kolm aastat hiljem, kui kolisin pealinna eliitkoolist piltpostkaardiliku ja jõukamapoolse väikelinna vastavatud õppeasutusse. 

Uus linn, uus kool, ei ühtegi tuttavat

Millal asjad käest ära läksid – seda ma ei teagi. Algus oli ärev, ma olin ainus, kel polnud ühtegi tuttavat klassis, kus kõik tundsid üksteist lasteaiast saati. Umbes oktoobriks sain endast oluliselt vanemate poiste käest sõna otseses mõttes iga päev vahetunnis peksa. Mina olin neljandas, nemad vist kaheksandas. Igal juhul kõrgusid nad mu kohal nagu viimsepäevadeemonid. Neil polnud minu jaoks nimesid. Miks tahab 15aastane peksta kümneaastast? Neile ju rusikatega vastu ei anna. Kaebamine tõi kaasa uue peksulaine. Uue kooli noored ja arvatavasti ka segaduses õpetajad aga soovitasid üldse vähem kituda, sest sellised ei meeldivatki kellelegi. Vanemad üritasid midagi teha, memm kirjutas suisa ministeeriumisse, millest sündis minu jaoks eriti vastik tulem – sattusin hoopis osa õpetajate viha alla. Muuseas, see motiiv on kiusohvrite lugudes paraku üsna korduv – õpetajalt abi otsimise asemel satutakse räästa alla. Loodetavasti on see jäänud nõuka- ja üleminekuaastate teadmatusse. 

Ainukesed, kes mind hurjutamata kaitsesid, olid kiusajatega samas klassis õppivad kaks ebamaiselt ilusat tüdrukut, keda terve kool üsna ametlikult imetles. Teised irvitasid kaasa. 

Tiiu Meres ja ka teised psühholoogid on mulle kinnitanud, et tegelikult pole kiusatav kunagi otseselt oma saatuses süüdi. Lapsed on oma uudishimus julmad olevused, nad valivad millegi katsetamiseks välja isendi, kel on grupiga kõige vähem ühiseid nimetajaid. Sealt tulebki see, et kiusatavateks satuvad sageli uued lapsed, prillikandjad, ebatavalise kehakujuga või muud moodi teistsugused. 

Minu puhul – kas nolgieas poisid otsisid ohutut peksukotti, keda jalaga tagumikku lüüa, seelikut seljast sikutada, rindu lüüa? Paraku olen sarnast mustrit kuulnud hiljem kiusuohvrite lugudes veelgi – vanemad poisid kiusavad nooremaid tüdrukuid, ainult et teistel on see veelgi jubedam olnud – paljaks kiskumised, käperdamised. Ma võin vaid oma hilisema ajakirjanikukogemuse ja psühholoogiliste tekstide uurimise põhjal oletada, et küsimus on üle ääre pulbitsevates hormoonides, mis ei saa mõistlikku seletust ja piiramist juhendajatelt.

Õppisin mööda nurki käima

Koju läksin kas joostes enne teisi, või tegin raamatukogus veidi aega parajaks. Läksin ringiga. Kui peksjad mu siiski kätte said, tõmbusin endasse, pöörasin külje ette ning üritasin lööke käega pareerida – kuskilt olin lugenud, et see on parim, et nii saab kõhtu kaitsta. Irvhambad koolis ristisid selle üsna ruttu „kaitselöögiks“. Ma ei rääkinud nendega, üritasin end välja keerutada, vältisin otsavaatamist. Mäletan, kuidas nad end õigustasid – aga seetõttu tulebki teda peksta. Las saab veel, vaatame, kui loll saab „see“ olla. 

Just sellist suhtumist – ohver pole kiusaja jaoks sageli mitte isik, vaid asi – olen ka hiljem kuulnud. Tulemuseks on, et ohvrilt on röövitud viimanegi inimväärikus, ta võib ka ise hakata uskuma, et pole midagi paremat väärt. See on eluisu kaotamine, kus meeleheitel inimlaps võib langetada väga saatusliku ja jubeda otsuse.  

Minuga nii halvasti ei läinud. Üritasin olla võimalikult nähtamatu, elule sisu otsisin raamatutest. Kui ka üritasin meie klassis toredate, mitte nn liidritest tüdrukutega sõprust sobitada, naersid nad mu välja. See tegi omaette haiget – need tüdrukud väga meeldisid mulle, aga mina olin neile vaid sobiv narrimisobjekt. Nad narrisid mind hädapätakaks, kellele meeldivatki mööda nurki roomata – see haavas mind eriti. „Sa võiks olla meie klassi kõige ilusam tüdruk, kui sul sellist iseloomu poleks,“ ütles üks.  Millist – kui ma ei julgenud midagi piiksatadagi? Teine ilkus, et mul on ebanormaalselt pikad jalad. Praegu ajab naerma, aga toona olin väga meeleheitel.   

Hiljem, paar aastat tagasi, palus üks neist tüdrukutest minu käest vabandust. Ütles, et see on kaua ta südant vaevanud. Südamlikkus ja siirus, kuidas ta seda tegi, näitas, et alguses oli mul õigus – nad/tema on ka päriselt toredad. 

Ühel hetkel aga... Sai mul sellest lihtsalt kõrini.

Ma mäletan kuidagi väga selgelt seda augustit, ma olin 14 ja suve lõpus maalt vanaema juurest linna kolinud. Mõte koolile ajas iiveldama, sest suvi oli olnud võimas – ma olin saanud ootamatult palju uusi sõpru, nii poisse kui ka tüdrukuid, kellega olin sõitnud koos maha kümneid kilomeetreid rattaga, õppinud ujuma, laulnud täiest kõrist musketäride laule ning rääkinud üksteisele õuduslugusid. Keegi polnud korrakski tahtnud mind mõne ilgusega ristida. Miks see ei võiks olla alati nii, miks mind koolis kiusatakse, aga mujal mitte?

Mäletan ka vaikset otsust – aga vaat ei saa enam minu kulul nalja. 

Et nüüd, jah nüüd tuleb uus algus. Iga kooliaasta on uus algus, terve suvi on olnud aega platsi puhastada. See on minu elu, mina otsustan, kuidas see välja näeb, mitte mingid veidrad teised. Mingit muud olulist muudatust ma ei mäleta – ma olin ikka samasugune, kõige suuremat kasvu tüdruk klassis, mul ei tekkinud järsku firmakaid (mis toona oli ülioluline asi) ega muid staatusesümboleid. Mul lihtsalt sai küllalt. See ei ole minu elu.  

Müüride lammutamise aeg

Ma olin ise endale müürid loonud, nüüd tuli need maha lammutada. Kahe teise kirjandusfännist tüdrukuga moodustasime kuldkalakeste klubi, kus lugesime üksteisele oma salakaustikuid ette – nemad luuletusi, mina oma ulmelookesi. Kui ma üritasin kohalikku lehte kirjutada, sain oodatud mõnituste asemel hoopis küllaga kiitust. 

Sain ka aru, et nii mõnedki nn liidertüdrukud, kellele ma olin alguses alt üles ja hiljem pi-iisukese irooniaga ülalt alla vaadanud (on jah piinlik tunnistada), olid tegelikult väga toredad ja nutikad, kellega oli mõnus terve õhtu võimlas tantsutrenni teha ning hiljem poole hommikuni mis tahes teemadel rääkida. 

Keskkooli viimane klass aastatel 1992–1993 oli keeruline, aga huvitav aeg. Ent need raskused polnud seotud inimsuhetega – mul olid toredad sõbrad, huvitavad trennid ning palju väljakutseid. Raske oli hoopis värskel vabariigil – raha nappis, koolis ja kodudes oli külm, nõukaaegsete ajalooõpikutega aga võinuks ahje kütta. Meile, nii õpetajatele kui ka õpilastele, langes meeletu koormus otsida ja leida uut materjali. 

Viimase koolikella aktusel, kus abiturientidel on kombeks lasteaialõpetaja n-ö kooli juhatada, valisin mina endale teadlikult käekõrvale teistest veidi suurema nurgelise olekuga tüdruku, kes seisis veidi eemal mitte nii uhke kleidikesega ning tundus kuidagi nukker. 

Mäletan, et sosistasin talle, natuke pateetiliselt – ma ei tea, kas ta mind aktuseärevuses kuulis –: tead mis, ära iial kaota lootust ja ära karda. Kõigega siin elus saab hakkama, pea püsti ja naerata. Ära lase vääritutel võitu saada. 

See viimane vast ongi see, mis mind aitas. Olen küsinud ka teiselt, mis neil aitas kiusust üle saada. Pea alati on selleks muutus. Uus kool. Koolilõpp. Ülikool, kuhu saatuse sõrm enam juhuslikke kokku ei pane. Niinimetatud oma inimeste leidmine, kellelt saada tuge ja innustust.  

Hilisemas elus olen kiusuga veelgi kokku puutunud, ajakirjaniku töö tõttu massiivse küberkiusuga. Võib-olla oma lapsepõlvest olengi saanud kaasa vaktsiini, et kiusajad ei määra kunagi minu olemust. Nemad ei tunne mind, nad ei tea mu hinge. See pole siiski lihtne olnud ja kooliajast tuttavat ärevust olen hiljutigi kogenud – veebi trollipargi levitatav vihkamine on selleks piisavalt jube must jõud, eriti kui ta ründab sinu lapsi, nagu minuga juhtus. Hea on see, et kiusamisele saab nüüd ka reaalselt vastu astuda. Füüsilisele politseiga ja vaimsele, nagu näiteks laimamisele, kohtuga. Esimesed pretsetendidki on olemas. 

Kiusamisega ei pea leppima. See ei määra, kes sina oled. Alati on uus päev ja uus võimalus vastu astuda. 

Naerata.

16 KOMMENTAARI

n
neh 1. september 2019, 22:55
lapse kultuursus või siis ebakultuursus saab ikka alguse koduseinte vahelt ja sealsetelt eekujudelt, muud teooriad on ikka bulli kaka. hiskondlikud suhted üldiselt mõjutavadki lapsi läbi täiskasvanute
m
must luik, mitte must lammas 1. september 2019, 09:20
Koolis möödub lapsel pool päeva. Paratamatult tekib seal igasugu kokkupõrkeid, valestimõistmisi jne. Kool ongi koht, kus inimene õpib sotsialiseeruma, keerulises olukorras käituma. Õpikutarkust saab ka kodus omandada.
Loe kõiki (16)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee