Kommentaar

Mart Soidro | Toompea 35. jõukatsumine umbusaldamises 

Mart Soidro, literaat, 29. august 2019, 21:00
Foto: TH
Nii ajaratas ringi käib. Alles see oli, kui VII riigikogu 20. septembril 1992 kokku tuli. Nüüd, 27 aastat hiljem, on Toompea lossi ajalooliste võlvide all juba XIV koosseis. Kuigi meie eliit läks suvepuhkusele sel aastal alles 13. juunil, tullakse juba enne kooliaasta algust kokku, et avaldada umbusaldust peaminister Jüri Ratasele.

Ma ei ole hiromant ega julge prognoosida, kas peaministrit umbusaldab just 45 rahvaasemikku, aga nii või teisiti saab Jüri Ratasest Mart Laari, Tiit Vähi, Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase järel viies peaminister, keda üritati umbusaldada. Mis sest, et edutult, kuid nüüd võib ka tema oma hea lastetoaga suurmehe särgi tõmmata Toompea kuulsuste halli (Hall of Fame) lakke. Nojaa, Edgar Savisaart umbusaldati ka, aga see juhtus kahjuks ülemnõukogu ajal, nii et tema ei lähe selles arvestuses arvesse.

Meistrid ja sellipoisid

Toimuv jõukatsumine on pärast iseseisvuse taastamist juba 35. Pilk protokolli: VII koosseisu ajal (peaministriteks Mart Laar ja Andres Tarand) oli umbusaldusavaldusi neli, VIII riigikogu ajal (Tiit Vähi ja Mart Siimann) sama palju. IX kooseisu ajal, kui peaminister oli Mart Laar ja enne lõppu ka Siim Kallas, umbusaldati kümmet ministrit. See on rekord, aga eks ajad olidki keerulised. 

Edaspidi olid rahvasaadikud leebemad: XI koosseisus läks Andrus Ansipi ajal asjaks viiel, XII riigikogu ajal kahel ja XIII koosseisus viiel korral. Praegune riigikogu pole veel poolt aastatki koos olnud, aga täna tuleb selles vallas juba teine jõukatsumine (3. juunil umbusaldas siseminister Mart Helmet 46 saadikut).

Mart Laari ja Villu Reiljanit ei ühenda minu meelest midagi, aga võta näpust! – mõlemat on umbusaldatud kolmel korral! Olen vagur vanainimene ega julge selle perekonna nime siin ajaleheveergudel nimetada, kes tolle rekordi selle riigikogu koosseisu jooksul ületab.

Aga läheme tagasi minevikku. Eesti rekord kuulub selles arvestuses Taavi Rõivasele, keda umbusaldas 9. novembril 2016 koguni 63 saadikut. Teisel kohal on Mart Laar 60 häälega (26. september 1994) ja kolmas koht kuulub justiitsminister Ken-Marti Vaherile, kellele 21. märtsil 2005. aastal avaldas umbusaldust 54 saadikut. Nad ongi ainsad, kellest saadi jagu, ülejäänud 31 ei ületanud kvalifikatsiooninormi (51 häält).

„Mis tunne oli?“ küsiks spordireporter. Ma olen natukene diskreetsem. Küsisin Eesti lähiajaloo Forrest Gumpilt 16 aastat tagasi, et vaata Mart, kui sa ei oleks olnud nii kärsitu ja tormanud kohe pärast Kalle Kulboki umbusaldusavalduse sisseandmist istungitesaali, et see arutlusse panna, võinuks ajalugu olla hoopis teistsugune.

Mart Laar (õudusega): „Siis ma oleksin ametisse jäänud.“

Sest samal ööl uppus parvlaev Estonia.

„See oleks küll olnud kõige julmem, mis saab ühe inimesega juhtuda. Jääda tänu sellisele tragöödiale ametisse? Midagi jubedamat ei suuda ma endale ette kujutada” (KesKus, november 2003).

See võib kõlada küll küüniliselt, aga kokkuvõttes oli Mart Laari umbusaldamine ja Andres Tarandi valitsus win-win-projekt. Mart Laar sai atra seada ja lisaks Andres Tarandile tõestasid tema valitsuses nii mitmedki ministrid ennast tõeliste riigimeestena.

Aga see raske, kuid ilus aeg on ammu möödanik. Tuleme tagasi kõige suurema koosa saanud ministrite juurde. Napilt ei ületanud künnist, et minna ajaloo annaalidesse, justiitsminister (2018) Urmas Reinsalu (46 häält), majandus- ja kommunikatsiooniministreid Juhan Partsi (2012) ja Kadri Simsonit (2018) umbusaldas 44 saadikut. Siseminister Heiki Arikest (1994) 43 ning rahandusminister Sven Sesterit (2017) ja majandusminister Mihkel Pärnoja (2001) 42 rahvaasemikku. Ei pea olema Kuuse-taat, väitmaks, et praegune peaminister poogib ennast selles edetabelis Res Publica poiste vahele.

Ei midagi isiklikku, lihtsalt äri

Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid mõrvu, mida Mario Puzo kirjeldas oma romaanis „Ristiisa”. Sama on ministrite umbusaldusavaldustega. Selle vahega, et umbusaldatav jääb ellu.

Tore on sirvida vanu ajalehti. Soovitan lugeda Helen Mihelsoni artiklit „Simsoni umbusaldajad süüdistavad ministrit vassimises“ (Postimees, 11.01.2018). Lühidalt: reformierakondlane Jürgen Ligi ja tema truu abimees Martin Helme korraldasid jõulise umbusaldusavalduse tollase majandus- ja kommunikatsiooniministri suhtes. Kui nende sugupuid ei teaks, võiks arvata, et tegu on verevendadega. Katse ebaõnnestus, aga lippu tuleb kõrgel hoida. 

„Mina teen kohe ettepaneku Ratase kallale minna,“ lubas Helme pärast hääletust. Nüüd on Jüri Ratas Helmete lähim liitlane. Kas ta on oma hoiakuid ja poliitilisi vaateid muutnud tundmatuseni? Või olla võimu nimel perekonnasõber? Jürgen Ligi nimetab sotsiaalmeedias praegust valitsuskoalitsiooni (järelikult ka Martin Helmet) lollideks. Aga 20 kuud tagasi kasutas ta neid „süüdimatuid inimesi“ võimuiha rahuldamise eesmärgil ära. Kas see pole mitte ebaeetiline tegevus? Aga see selleks.

Mind panevad imestama analüütikute väited, et pärast tänast hääletust ei suuda kesk- ja oravapartei leida ühisosa, et valitseda veel selle riigikogu ajal edasi. Ratas küll ei tühista koostöölepet Ühtse Venemaaga, aga muudeks kompromissideks on ta valmis. 

Kadri Simsongi neelas alla oma häbistamise riigikogus. Sisimas võis tarmukas daam ju mõelda, et Helmete puhul on tegu kaabakatega, aga terendav Euroopa Komisjoni liikme koht kaalus solvangud üles.

Nii et ärgem olukorda üle dramatiseerigem. Kokkuvõttes on kõik sõbralikud ja koostööaldid. Ka Siim Kallas helistas valimisööl Mart Helmele, et plaani pidada.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee