Eesti uudised

Ajakirjanik Anneli Ammase mälestuseks: suri Eesti ja tema inimeste suur sõber 

Risto Berendson, 27. august 2019, 16:44
ELAS EESTILE: Aus ja kompromissitu Anneli Ammas pälvis ajakirjanikutöö eest väärikaid auhindu. Fotol koos tänukirjaga sotsiaalteemade kajastamise eest.Foto: Scanpix / Postimees / Mihkel Maripuu
Eesti, ajakirjandus ja mina kaotasime teisipäeval suure sõbra. Ma ju teadsin, et see juhtub, kuid ometi veerevad mu põskedel suured pisarad, kui ma neid ridu ühelt intervjuult tulles nüüd Mustamäe mänguväljaku pingil istudes parajasti arvutisse toksin.

Sa võid ikka tulla, ütles Anneli mulle augusti alguses. See oli meie viimane kohtumine tema Kadrioru kodus. Mul oli kaasas kuiv siider ja suitsuvorst ning mind ootas suvepuhkus. Anneli pikutas selsamal diivanil, kus tema kallis kaasa Andres varem meie suust kõlanud isamaalise laulujorina saatel oli lustlikult lõõtsa tõmmanud. Maailm meie ees siis naeratas, sest me olime oma mõtetes ja tegudes vabad. Ning Anneli oli meile, oma sõpradele, väikeste sammude haaval tasapisi seda õpetanud – kuidas vabadust hinnata. Eesti oli tema uhkus, armastus ja elu. Kõik.

Meie vaidlused võisid küll teinekord minna kirglikeks ja teineteist säästmatu tekstiga otsekohesteks, kuid ma teadsin kõik need aastakümned, mis Annelit tundsin – ta on „minu“ inimene. Ja mina tema. Ma teadsin, et Anneli ei ole õel ega tee ülekohut. Mitte kellelegi.

Ei lugenud, olid sa kuulus või kummaline, rikas või võimul. Kui sa inimesena lugupidamist ei väärinud, enda üle nalja teha ei suutnud, siis sa lihtsalt ei olnud Anneli inimene. Ei pidanudki.

Vaba ajakirjanduse ema – nii teda nimetades me teinekord ülemeelikult Annelit kiusasime. Ma ei saanudki lõpuni aru, kas talle see isegi ei meeldinud, kuid selles „kiusamises“ oli suur annus tõtt. Anneli on vaba ajakirjanduse huvides teinud oluliselt rohkem kui mõni tähtsal ametikohal ajakirjanduskuivik. Ta oli uhke oma reporteristaatuse üle, ehkki võinuks kanda ükskõik millist ajakirjandustiitlit.

Meist, ajakirjanikest ilmselt paljud võivad pidada end erialaselt vahel maailma nabadeks, kuid ikka ja jälle suutis Anneli ajakirjanduslik meistriklass meid gravitatsioonina maapinnale tagasi kiskuda. Mäletan reportaaži Hundisilmal toimunud Edgar Savisaare kodu läbiotsimiselt, kuhu Anneli silmagi pilgutamata reporterina kohale kihutas. Nii sündis ainus lugu Savisaare koduaia viinamarjadest.

Või... kes meist ei mäletaks ikoonilist intervjuud läbi lennujaama võrkaia poliitiliste intriigide eest Eestist Brüsselisse põgeneva Siim Kallasega. Siim pidi selle intervjuu andma, sest teadis alateadvuses, et küsijale ei sobi keelduda. Küsija oli Eestile täiega elanud inimene. Aus ja väärtustes kompromissitu.

Või see, kuidas Anneli aastaid tagasi jonnakalt tõestas üksinda kõigile – nii jõuorganitele kui ka poliitikutele – et Eesti raudteed toona erastada soovinu on tegelikult petis. Ta võitis sellega Bonnieri preemia, mille kullaproovi näit on omasuguste seas ilmselt üks kõrgemaid. Kuid see Annelile ei lugenud. Ta võttis endiselt teha ka lihtsaid lugusid.

Ta oli lihtne ning ülimalt soe inimene. Ning nendel sõnadel on kõva sisu.

Ei tee ta mulle maitsmiseks enam oma maitsvat kiivi-tikri moosi. Kuid inimlike väärtuste kompassi aitas ta minu sees paika.

Liblikatiivul lenda nüüd taevasse, sa vaba hing. Ma lehvitan ja nutan. Minu suur sõber Anneli on läinud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee