Õhtulehe spordiblogi

Kaarel Täll | Sponsor sportlase taskus 

Kaarel Täll, 25. august 2019, 20:26
Foto: Reuters/Scanpix
Meenub üks endine tipptasemel purjetaja, kes rääkis pärast karjääri lõppu, kuidas ta ukselt uksele käis ja tähtsate firmajuhtide ees põlvili langes. Just nii ta toimunut enda sõnadega kirjeldas, ilma naljata. Kõike selleks, et leida sponsoreid, mis omakorda oli aluseks purjetamismaailma tippudega konkureerimiseks.

Kapitalismi ja spordi suhe võib kohati päris keeruline olla. Eriti siin kandis, kus suur hulk inimesi mäletab Nõukogude Liidu aegu, kui kogu ühiskondlik süsteem oli täiesti teisiti üles ehitatud. Ka sport tugines hoopis erinevale struktuurile.

Nüüd saab Eesti sportlane igati korraliku Eesti olümpiakomitee palga ja toetuste peale, kui näitab tiitlivõistlustel maailma tippklassi ja võitleb medalite nimel. Kuidas aga sinna jõuda ja kust leida raha? 

Kapitalistlik loogika ütleb, et kõik on aus. Iga noor stardib laias laastus võrdselt positsioonilt. Osavamad ja tugevamad jäävad ellu. Mõnel on õnne, näiteks perekonna igakülgse toetuse tõttu. Leitakse võimalusi, et 100 protsenti spordile pühenduda. Sponsorite otsimine on väga paljudele noortele ja ka vanematele atleetidele võtmeküsimus. Paljud leiavad toetajaid, et Eestis konkurentsi pakkuda. Aga kui eesmärk on tõusta maailma parimaks, läheb vaja ülejäänud planeedi tippudega sarnaseid tingimusi. Sinnani jõuavad vähesed.

Loomulikult on spordis ülitähtsal kohal pidev treenimine, töö ja keskendumine. Aga kui sul pole sellele lisada tipptasemel treeneritebrigaadi, taastumisvahendeid ja võimalust käia just sellistes laagrites nagu vaja, siis on raske vastu astuda USA kergejõustiklastele või Saksamaa laskesuusatajatele. Kui vaadata iga maailma tippu jõudnud eestlase lugu individuaalselt, on selle taga peaaegu alati väike ime. Nad on lihtsalt ülikõvad mehed ja naised, kes on läbi käinud tulest ja veest.

Tulles tagasi kapitalismi ja sponsorite otsimise juurde, siis on maailm väga kiires muutumises. Iga noore jaoks on tekkinud varasematele põlvkondadele täiesti tundmatu vahend end võimalikele toetajatele atraktiivseks muuta. Võtmesõna on sotsiaalmeedia.

Kui lähed toetajate uksele koputama, võib trumpäss olla just sinu enda taskus. Lülitad nutitelefoni sisse ja näitad, kui palju sind Instagramis jälgitakse. Kas see number on 500 või 5000? Needsamad arvud võivad lõpuks väljenduda ka eurodes.

Sportlane on valinud endale ameti, kus loeb tulemus ja emotsioon. Kusjuures teine võib vabalt toimida esimeseta. Varasemad põlvkonnad said oma emotsiooni massidega jagada peamiselt eri laadi ajakirjanduse kaudu. Nüüd pole vaja muud, kui nutitelefon välja võtta ja rahvale näidata, kuidas elad ja mida tunned. Emotsioon on fännidele kõige alus. Jaga seda!

Siit tekibki tänapäeva sportlase jaoks omamoodi filosoofiline küsimus. Kui oled noor ja alles rühid tipu poole, kas siis tasub masside enda selja taha saamiseks ikka oodata, et ajakirjanik tuleks uksele koputama? Või toida ise ühiskonda ägedate lugudega ning küll siis leiab varsti meediagi sind üles. Kui mass on sportlase selja taga, tuleb ehk ka sponsor ise uksele koputama. Mitte vastupidi, nagu on väga paljud Eesti sportlased omal nahal tunda saanud. Piltlikult öeldes jääks keerulisi emotsioone tekitavat põlvililaskumist vähemaks.

Loomulikult käib sama mõttelend ka kogenud sportlaste kohta. Need mõned minutid on võimalik leida kas või iga päev, et sotsiaalmeedias vähegi aktiivne olla. Kui oled nurga taga ja võistled harva, võib juba varem loodud side fännidega kaduda. Ainult tulemus ei pruugi enam emotsiooni pakkuda. Inspiratsiooniks tasub vaadata kas või Saskia Alusalu või Roomet Sääliku kontosid Instagramis. Enam kui 40 000 jälgija taga pole alati ulmelised tulemused, vaid äge ja läbimõeldud suhtlus oma kogukonnaga.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee