Kommentaar

Taavi Libe | Massiaktsioon pole mänguasi 

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 25. august 2019, 19:35
Kus olid sina 30 aastat tagasi? Tõenäoliselt oli see möödunud nädalal eestikeelse kultuuriruumi enimküsitud küsimus. Kulminatsioon saabus mõistagi 23. augustil, kui tähistati Balti keti kaunilt ümmargust 30. aastapäeva.

Kuigi ka minul oli aasta ja viie kuu vanuse põngerjana au anda oma väikesemõõtmeline panus Balti riikide vabaduspüüdlustele, olid minu pingutused mõistetavatel põhjustel siiski otseselt seotud minu emaga, kellele minagi läinud nädalal loo alguses välja toodud küsimuse esitasin.

Minu veterinaararstist ema kirjeldas, kuidas meie jõudmine Balti ketti polnud sugugi kõige lihtsam ülesanne. Tema töökollektiivile oli Kesk-Eestis ette nähtud täpne piirkond, kuhu tuli oma ketilülike moodustada. Kuid viimasel hetkel tabas teda kõige proosalisem elu - veis, keda Baltikumi mastaapne demonstratsioon Molotov-Ribbentropi patki salaprotokollide vastu oli suurde ärevusse viinud, ähvardas hinge heita.

Lehma turgutamine võttis nii palju aega, et rahva- ja automassi vahelt õigesse kohta jõudmine oli võimatu. Siiski ei löönud ema ettevõtmisele käega ning me võtsime kohad sisse mõned kilomeetrid eemal Võhma lähistel.

Kus sina olid?

Lisaks kohalejõudmisele oli pehmelt öeldes raskendatud ka ketist lahkumine. Iga suurema massiürituse järel saab lugeda teatud hulga osalejate nuttu ja hala selle kohta, kuidas ühistransport ei liikunud ning oma transpordivahenditega tuli seista lõppematuna tundunud ummikus. Kujutage nüüd ette massiüritust, mis ketina läbib kolme riiki. Isegi aastal 1989, kui autode hulk oli tunduvalt väiksem kui tänapäeval, nõudis see korraldajate logistikaimet ning osalejate eeslikannatust.

Nii minu ema kui paljude teiste tööinimeste kirjeldused seavad paika konteksti, mille tõttu on võimalik aduda, miks on just Balti kett sündmus, mille puhul kõlab küsimus „kus sina sel päeval olid?” nii ilmselge ja õigena. Poliitika ning riikidevahelised suhted ei ole elu, kuigi asjaosalised seda suure entusiasmiga väita püüavad. Ideaalis peaks need olema protsessid, mis elu lihtsustavad, kuid tihti kukub välja hoopis vastupidi.

Seda enam tundub tagantjärele mõeldes uskumatu, et infoühiskonna eelsel ajastul, magusal lõikusajal, vaid kuu aja pikkuse organiseerimise järel, tundsid inimesed kohustust jätta oma elu mõneks ajaks tagaplaanile ning sekkuda poliitikasse. See tekitab sügavat aukartust.

Balti keti aastapäeva ümbruses arutati palju, et kas tänapäeval oleks millegi sellise korraldamine võimalik või oleme nii lõhestunud, et ühise asja eest sadade tuhandete kaupa kokku marssimine oleks välistatud. Ma arvan, et küsimus pole lõhestatuses. Pigem tasuks pidada pöidlaid ja paluda kõigevägevamaid, et taoliste massiaktsioonide jaoks tarvidust enam ei tuleks.

Ohtlik mass

Tõnis Mägi on minu mäletamist mööda päris mitmes intervjuus meenutanud üht lauluväljaku massiüritust, kus ta tunnetas rahvamassi energeetikat nii teravalt, et hiljem olla üks teadmamees talle kommenteerinud, et tema elu võis laval selle energiasööstu tõttu lausa ohus olla. Minu teaduspõhisest lähenemisest rikutud mõttemaailm ei soovi selliste kategooriatega küll kaasa minna, kuid olen veendumusel, et rahvamass on üpris ohtlik nähtus.

Esiteks mõistagi põhjusel, et inimesed võivad massis liikumises üpris lihtsalt viga saada, kuid teiseks seetõttu, et massis kaotab indiviid identiteedi. Õigemini võtab ta omaks üpris ähmase massi identiteedi, mis on piisavalt anonüümne, et kahaneks omadused, mis teevad inimesest inimese: empaatia, õiglustunne ja halastusvõime.

Taolisi massikäitumise tüüpskeeme näeb tänapäeval sotsiaalmeedias, kus inimesed enda nime ehk identiteeti kasutades muutuvad siiski osaks massist ning võtavad mingeid teemasid kommenteerides üles pöördeid, milleni nad tavakäitumises ei jõuaks - terve mõistus jõuaks jaole.

Massikogunemised millegi toetuseks või millegi vastu on selgelt ülefetišeeritud. Aina tihemini jääb arusaamatuks seegi, kes on inimesed või mis on maailmavaade selle taga, kui rahvast jälle laulma, loosungeid lehvitama või marssima kutsutakse. Eriti silmakirjalik on sellistel puhkudel üleskutsujate väide, et kokku tulnud inimesed väljendavad mingisugust spontaanset ja vaba mõtlemist. Mulle tundub, et spontaanne ja vaba saab inimene olla pigem siis, kui tal lastakse rahulikult oma elu elada. Ilma massiaktsioonideta.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee