Seisukoht

Seisukoht | Eesti teatri pillerkaar tõrvatilgaga (1)

Aigi Viira, reporter, 23. august 2019, 17:31
Foto: ALDO LUUD
Selle asemel et jälgida ammulisui poliitikarindel tehtavat teatrit, mis on reeglina väga viletsalt lavastatud, võiks rahvas päristeatreid hoopis rohkem märgata. Eriti praegu, mil Vanemuise teater alustab 150., Ugala teater 100. ja Rakvere teater 80. hooaega. Pidu ja pillekaar taevani. Põhjusega. Sest Eesti kutselise teatri püsimine 150 aastat on suur asi. Seda enam, et teatreid on meil tohutu hulk. 

Teinekord tundub uskumatuna, et Eesti teatrid on üle elanud kõik riigikorrad ning poliitikute hullused. Tundub uskumatuna seegi, et ikka tuuakse igal aastal välja 200 uuslavastuse ringis ning ikka koguvad kõik teatrid kalendriaastaga kokku üle miljoni külastaja. Üksi need numbrid kõnelevad fenomenist. Eestlaste teatriarmastusele pole midagi ette heita -  tunne näib püsivat. Vähemalt täiskasvanute seas. See, kas 20 aasta pärast tänased lapsed ka teatrisse kibelevad, on omaette küsimus. 

Tundub aga, et päris noore põlvkonna peale jagub teatrit vähem, ehkki suured teatrid püüavad sedagi vaatajaskonda jõudumööda saali meelitada. Rahvusooper Estonia koguni nii uhkelt, et korraldab kontserte kõige pisematele. NUKU teater aga, mis loodi 1952. aastal lapspubliku jaoks, deklareerib oma koduleheküljel, et on noore vaataja teater ja nimetab oma peamiseks sihtgrupiks vaatajat vanusevahemikus 5–15. Tõepoolest, kui Helle Laasi väikelaste lavastused välja arvata, siis päris pisikesetel vaatajatel pole nukuteatris midagi teha. Vähemalt 5-aastaseks saamiseni. Ning see on kogu teatripillerkaari kõrval päris nukker tõik. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee