Kommentaar

Mart Soidro | MRPst, Balti Apellist ja inimketist (8)

Mart Soidro, literaat, 22. august 2019, 20:42
Foto: TH
1979. aasta augustis olin ma väikene vennike. Tõsi, kasvu oli juba omajagu, aga mõistust põhikooli lõpetajana nappis. MRP salaprotokollid? Ei, sellest ei olnud ma midagi kuulnud. Samas oli mulle muidugi selge, et miskit on meie riigis viltu. Midagi pidi olema lahti, kui inimesi oma vaadete eest kinni pannakse.

Kümme aastat hiljem olin juba ajalehe Edasi kultuuriosakonna toimetaja. Poole kohaga, sest ülikool ootas veel lõpetamist. Paar päeva enne 23. augustit andis peatoimetaja Mart Kadastik mulle sellitöö – uurigu ma välja, mis välismaal musta lindi päeval juhtus.

Aga nüüd tormasin ma sündmustest ette. Trehvasime teisipäevasel roosiaia üritusel vabadusvõitleja Heiki Ahoneniga, 1987. aasta Hirvepargi meeleavalduse ühe korraldajaga. Tõdesime, et küll aeg ikka möödub kiiresti. See, mis ühel hetkel on hullumeelne julgustükk, näib aasta hiljem rohelise valgusfoori tule saatel turvalise sebraraja ületamisena.

Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) pani 1987. aastal kaalule oma vabaduse. Kinni kedagi enam ei pandud, küll aga saadeti maalt välja ja kiusati kõikvõimalikul või mõeldamatul moel (näiteks Eve Pärnaste Koidu tänava korteri ukse taga käis üks KGB-lane tegemas soku häält). Aasta hiljem oli olukord juba tundmatuseni muutunud. Filmikaadritest on näha, et Rahvarinde korraldatud Linnahalli üritusele sammusid tuhanded rõõmsate nägudega inimesed.

Neid mõtteid mõlgutades me muidugi Ahoneniga veel ei teadnud, et president Kersti Kaljulaid läheb ajas veelgi kaugemale tagasi, pühendades suure osa oma kõnest 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukirjale, Balti Apellile (1979). Selles pöörduti Nõukogude Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi, kõigi Atlandi Harta allakirjutanud riikide valitsuste ja ÜRO poole palvega tühistada MRP kui „kui ajaloo kahe suurima türanni – Stalini ja Hitleri – vandenõu rahu ja inimkonna vastu”. Eestlastest kirjutasid sellele alla Mart Niklus (1934), Enn Tarto (1938), Erik Udam (1938-1990), Endel Ratas (1938-2006). Hiljem liitus selle petitsiooniga ka Jüri Kukk (1940-1981), Vologda vangilaagris märtrina surnud teadlane.

Ma ei väsi neid inimesi tänamast. Need teisitimõtlejad asusid rahvusliku kaitserinde eesliinil, tõmmates endale teadlikult vastase kõige ägedama tule. Just tänu nendele said tagapool olijad kergemalt hingata ja vabamalt tegutseda. Nad panid kaalule oma vabaduse, „40 kirja” (1980) autorid pigem oma töö.

„On olemas totter mäng, mida ameeriklased nimetavad vene ruletiks. Panna revolvrisse ainult üks kuuliga padrun. Lasta trumlil keerelda juhuslikku asendisse. Panna toru ots endale vastu pead ja vajutada päästikule. Tõenäosus on kõrge, et midagi halba ei juhtu. Kui eluga pääseb, võib uuesti proovida. Kuni enam ei pääse,” tõdes Rein Taagepera kirjutises „Jüri Kuke surm ja võit“ (Stockkholm 1983).

23. august 1987

„Täna toimuvad meeleavaldused kogu maailmas: Ameerika Ühendriikides, Rootsis, Saksamaa Liitvabariigis, Kanadas, Austraalias. Arvata võib, et meie demonstratsioon on üks väiksemaid. Repressiivne ajalugu ja bürokraatiamehhanism on hävitanud viimase kui märgi avalikust ehk ühiskondlikust elust. Vaatamata sellele on jätkunud küllaldaselt inimesi, kes on tulnud oma vaba tahet väljendama. Ilma pealemaksmiseta, ilma sunduseta,” tõdes Heiki Ahonen sel päeval Hirvepargis.

Meie olime sel päeval koos kursusevendadega Riias. Häbi tunnistada, aga me ei uskunud Hirvepargi ettevõtmisesse. Õigemini olime kindlad, et Riia vabadussamba ees toimub hoopis vägevam meeleavaldus. Olime kursis, et mõni kuu varem, 14. juunil 1987. aastal kogunes Vabadussamba juurde 5000 inimest, et mälestada Nõukogude võimu ohvreid ja asetada monumendi jalamile lilli.

Mis lätlastel viga, neil jäi vabadussammas okupatsioonirežiimi ajal ju puutumata. Pealegi said nad juba 1987. aastal asetada sellele jalamile kolm rahvusvärvides nelki. Nii, et valge jääks kahe punase vahel keskele. Ka 23. augustil ei pidanud me lätlastes pettuma. Meeleavaldusele oli kogunenud 12-15 000 inimest, esines ka väiksemaid rüselusi hallivatimeestega. Meiega midagi ei juhtunud, küll aga jõudis info, et käisime lõunanaabritel külas, KGB Tartu osakonna ja TRÜ parteikomiteelaste kõrvu.

Hirveparki kogunes samal ajal ligi 2000 inimest. See oli esimene võimude poolt sanktsioneeritud miiting pärast 1940. aastat. EKP Keskkomitee büroo mõistis kolm päeva hiljem selle „natsionalistliku kogunemise” muidugi hukka ja parteiline ajakirjandus ei säästnud värve, et meeleavalduse korraldajaid mõnitada.

„Kui Madisson suuremaks kasvas, sai temast hipi. Maatõugu hipi, kes Lääne eeskujusid jäljendades oma eluga sassi läks ning seejärel kibestunult põrnitses meie probleeme, raskusi ja ettevõtmisi,” kirjutas Mark Levin oma paskvillis „Sulid” (Rahva Hääl, 15.-16.09.1987). Pärast iseseisvuse taastamist kandideeris see ühiskonnategelane 14 korda edutult riigikokku ja kohalikku volikokku. Põhiliselt Keskerakonna nimekirjas.

23. august 1989

Kunagine Eesti NSV kergetööstuse minister Jüri Kraft meenutab Juhan Aare filmis „Eestlased Kremlis” (2006), et 20. augustil 1991. aastal oli plaanis korraldada esimene üleriigiline poliitiline üldstreik. Kuidas aga sel juhul defineerida 23. augustit 1989, mis oli kolmapäevane päev?

„Linna partei- ja täitevkomitee andsid nõusoleku teha 23. augustil lühendatud tööpäev,” meenutab Kalle Kulbok Küllo Arjakase koguteoses „Kui väikesed olid suured. Balti kett 25” (Tallinn 2014).

Aga mitte ainult. Kulbok kui MRP keti Tartu piirkonna üks organisaatoritest andis päev varem tartlastele teada, et linlaste osavõtuks on tellitud 50 autobussi, millega saavad kohale sõita kõik soovijad. MRP 50 aastapäeval suri elu Emajõe Ateenas sootuks välja, sest Tartu bussipark andis teada, et 23. augusti pärastlõunal jäävad linnaliini sõitma vaid üksikud bussid. „Kella neljaks rivistuvad bussid Oktoobri puiesteele, et Raekoja platsilt miitingult tulev rahvas saaks kohe istuda bussi. Tagasi jõutakse umbes kell 22” (Edasi, 22.08.1989).

Päev pärast Balti ketti helistasin Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhatajale Toomas-Hendrik Ilvesele, et kuulda värskeid muljeid. Meie tulevane president alustas hoopis kaugemalt: „Hirvepark on huvitav nähtus. Paljud, kes taunisid seda 2 aastat tagasi, on nüüd suured rahvuslased. Ja Hirvepark mõjutab ka meie tööd otseselt, sest üks tollastest korraldajatest – Heiki Ahonen – istub nüüd meie toimetuses ja kommenteerib kõike toimuvat Münchenist” (Edasi, 26.08.1989).

8 KOMMENTAARI

j
jätkuna 30. august 2019, 21:14
Soidro kaevab võõraste sulgedega eneseupitamisega endale ise auku - ta on minetanud reaalsuse. Aga vanem mees - ise teab, mida teeb. Mina tema "memuaare"/enesekiitust ei usu. Mulle tundub, et ta räägib enda osas musta valgeks!
r
reaalselt 30. august 2019, 21:06
Soidro ei olnud (formaalselt) kommunist (tema isa oli kommunistide autojuht, koduse kasvatuse kohta ei oska öelda), aga tema "memuaarid" pan...
(loe edasi)
Loe kõiki (8)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee