Eesti uudised

Balti apell: allakirjutanud riskisid oma heaoluga rahva nimel  (21)

Tõnis Erilaid, 20. august 2019, 19:26
APELLI ESIMESED ALLAKIRJUTAJAD: Mart Niklus (vasakul) ja Enn Tarto. Erik Udam ja Endel Ratas on juba meie hulgast lahkunud.Foto: Tiina Kõrtsini
Eesti ajaloo ühe märkimisväärsema dokumendi algus 40 aastat tagasi oli pisut kriminaaljutu moodi. Kui kaks leedulast 1979. aasta augustis Tartu vaksalis rongilt maha astusid ja Tähtvere poole kõndisid, olid nad kokku leppinud, et kui keegi neid kinni peab, siis ütlevad – oleme isa ja poeg ning läheme Vikerkaare tänava 25. majja inglise keele õpetaja Mart Nikluse juurde konsultatsioonile. Niklusel hoidis KGB silma peal, kuigi seda, et nuhid lausa vastasmajas pesitsevad, toona ei teatud.

Leedu dissidentide Antanas Terleckase ja Julius Sasnauskase tegelik eesmärk oli koos Niklusega anda viimane lihv ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile ja mitme riigi valitsustele saadetavale neljaleheküljelisele kirjale, mis sai tuntuks kui Balti apell. Selles nõuti Molotovi-Ribbentropi 1939. aasta salaprotokollide tühistamist ja Balti rahvaste enesemääramise taastamist. Ehk siis okupatsioonivägede väljaviimist ja nõukogude võimu kehtetuks tunnistamist.

Kiri sai 45 allkirja, enamikus leedulastelt. Eestlasist olid algsed allakirjutanud lisaks Niklusele ka Enn Tarto, Erik Udam ja Endel Ratas. Hiljem tegid avalduse, et ühinevad kirjaga, ka Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Veljo Kalep ja Tiit Madisson. Ka lätlasi oli kirjaga seotud vähevõitu. 

Mart NiklusFoto: Aldo Luud

Samal teemal

Antanas Terleckas viis kirja ühe eksemplari Moskvasse. NSV Liidu tuntuima dissidendi, vesinikupommi isa ja Nobeli rahuauhinna laureaadi akadeemik Andrei Sahharovi kätte. Tema toetusel avaldas Reuters sellest väljavõtteid juba 21. augustil, kuigi suur pressikonverents Sahharovi korteris oli alles MRP aastapäeval, 23. augustil. Teine kiri oli Soome ja sealt edasi Rootsi toimetatud.

Sahharovi toetus ja kirjaga liitumine oli määrav. Tema maailmakuulus nimi tagas kaugelt suurema huvi apelli vastu, kui 45 läänes tundmatut kirjutajat oleks pälvinud.

Juba 23. augustil rääkisid Balti apellist Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa. Väliseestlaste väljaanded olid tagasihoidlikumad. Näiteks Stockholmi Eesti Päevaleht pani oma esiküljele tillukese nupu alles 1. septembril: „Seoses Ribbentropi-Molotovi pakti 40. aastapäevaga on 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku Moskvas lääne ajakirjanike kaudu esitanud protesti N. Liidu, Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa valitsustele ning ÜRO-le. Protesteeritakse selle vastu, et Balti riigid on ebaseaduslikult annekteeritud N. Liidu poolt.“

Me otsustasime pöörduda...

Kiri ise algas lühikese ülevaatega sellest, kuidas Balti riigid iseseisvusid ja selle MRP leppega kaotasid, märkides: „Riiklikku suveräänsust ei saa annetada ega ära kaotada, teda on võimalik ainult rikkuda või taastada.“

„Me otsustasime pöörduda: 1) Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu valitsuse poole palvega avaldada Molotov-Ribbentropi pakti täielik tekst ja kõik selle juurde kuulunud salaprotokollid. Tuletame meelde, et Rahudekreet deklareeris Nõukogude valitsuse loobumist saladiplomaatiast. Ühtlasi palume kuulutada Molotov-Ribbentropi pakt kehtetuks selle allakirjutamise momendist peale. 

3) Atlandi hartale allkirjutanud riikide valitsuste poole palvega, et nad, lähtudes oma moraalsest vastutusest, ilmutaksid Molotov-Ribbentropi pakti ja selle tagajärgede resoluutset hukkamõistu.

Meenutame, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele ei loeta siseasjadeks selliseid aktsioone, mis olemuselt ja suuruselt on ohuks rahule ja julgeolekule ning rikuvad jämedalt üldtunnustatud rahvusvahelisi norme...

4) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri poole palvega seada ÜRO peaassamblee järgmisel istungjärgul üles küsimus Molotov-Ribbentropi pakti tagajärgede likvideerimisest.“

Olles loetlenud mitu ÜRO põhikirjas ja deklaratsioonides sisalduvat rahvaste enesemääramisega seotud põhimõtet, meenutab kiri peasekretär Waldheimile, et rahvaste võrdõiguslikkuse ja õiguse oma saatust korraldada põhimõte on välja kuulutatud ka Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppaktis. „Teilegi, hr. peasekretär, on teada, et eelmainitud rahvusvahelisi kohustuslikku jõudu omavaid dokumente rikutakse mõnede ÜRO liikmesriikide poolt. Me sooviksime, et ÜRO peaassamblee eeloleval istungjärgul nimetatakse Eestis, Lätis ja Leedus toimuvat õige nimega.“ 

Balti riikidest, eriti Leedust, oli läände protestikirju saadetud varemgi. Kuid alati anonüümselt. Sel korral avalikustasid kõik kirjaga liitunud oma nimed ja Ameerika eestlased saatsid sügisel Balti apelli teksti ka kõigile ÜRO liikmesriikide saatkondadele.

MAJA VIKERKAARE TÄNAVAS: Mart Nikluse kodus anti apellile viimane lihv. Sellest teatab ka mälestustahvel majaseinal.Foto: Aldo Luud

Eestis jäi vastukaja Balti apellile üsna vagusaks. Üldsus pidas meid lollideks, on Enn Tarto öelnud.

Austraalias ilmunud Meie Kodu kirjutas oma juhtkirjas 19. septembril: „Lääne demokraatiad ei ole nõudnudki nende salajaste kokkulepete resultaatide likvideerimist pärast sõda. On lepitud vaid anastuse juriidilise mittetunnustamisega... Poliitilist häbiplekki on päevakorras hoidnud vaid kannatanud rahvaste esindajad läänemaailmas... Salaklauslite 40. aastapäeval 45 julget inimest Eestist, Lätist ja Leedust tulid välja avaldusega, milles nõutakse Balti rahvaste vabaduse ja enesemääramise taastamist ja Molotov-Ribbentropi pakti salaklauslite abiga teostatud okupatsiooni lõpetamist. See ei olnud emigrantide-põgenike vaid okupeeritud rahvaste endi hääl, mis siin kostis...On mõistetav, et avalduse allakirjutajad on end seadnud erilisse ohtu. On ju avaldus võrreldav maailmas suurt tähelepanu äratanud tšehhi vabadusvõitlejate Harta-77ga, mille allakirjutanute vaenamine käib juba teist aastat... Tolle akti allkirjutajad olid arvamisel, et nende isiklik heaolu ja julgeolek on teisejärgu tähtsusega kogu rahva ja maa huvide ja heaolu järel... Eesti, Läti ja Leedu anastatud riikide julged mehed on nüüd välismaailmale tõestanud, et vabadustahe ei ole kustunud... Kui nüüd peeti vajalikuks isikliku julgeolekuga riskida, siis tegid need julged mehed seda täie teadvusega vältimaks ikestuse jäädavat aktsepteerimist välismaailma poolt. Võib oletada, et seda otsust põhjustasid ka kuuldused Moskva kavadest Balti liiduvabariikide staatuse muutmiseks nõukogude süsteemis – meenub Karjala-Soome liitmine Vene Föderatsiooni koosseisu autonoomse vabariigina, mis kujunes venestumise lõppvaatuseks.“ 

Lääs pani apelli tähele – eks olnud see osalt põhjuseks, miks president Ronald Reagan kuulutas välja Balti vabaduse päeva ja Euroopa parlament võttis pöörduda ÜRO ja Euroopa Liidu rahvaste poole ettepanekuga toetada rahumeelsete vahenditega Balti riikide iseseisvuse taastamist.

Tagakiusamine ja vangla ei lasknud end oodata

Allakirjutanud muidugi teadsid, millega nad riskivad. „Meie olime juba kinni istunud ja immuunseks muutunud. Teadsime, et niikuinii läheme jälle kinni,“ on Mart Niklus öelnud.

Mart Nikluse kodumaja.Foto: Aldo Luud

Erik Udam oli rahvusliku tegevuse eest vangi pistetud juba 17aastaselt ja hiljem veel korra, kui põranda all hakkas looma Eesti Rahvuslaste Liitu. Enn Tarto oli 1956. aastal 18aastasena saadetud trellide taha, kui ta aitas kirjutada Eesti Noorte Maleva tegevuskava ja oli dissidentluse eest vangis olnud kokku üheksa aastat. Mart Niklus läks esimest korda vangi 1958. aastal, kui oli saatnud läände teateid raadiosaadete segajatest. Ka Endel Ratasel oli tulnud vanglaleiva maitset proovida. 

Nüüdki alustas KGB viivitamatult läbiotsimisi allakirjutanute kodudes. Vahistati või vähemalt lasti töölt lahti kõik allakirjutanud ja need, keda arvati olevat selle dokumendiga seotud. Mart Niklus sai kõige karmima karistuse: 10+5 aastat, millest ta kaheksa ära istus. 

Rein Taagepera on kirjutanud: „Balti apell oli see hetk, millal erinevad nired ühinesid Balti ojakeseks.“

Kümme aastat hiljem seisis kõigi kolme riigi rahvas Balti ketis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee