Kommentaar

Peeter Olesk | Töörahu hindele „läbi häda“ (7)

Peeter Olesk, Tähtvere mõisas 17. VIII 2019, 18. august 2019, 18:33
Foto: ALDO LUUD
Teadusmaailma bürokraatlikku poolde kuulub ka ingliskeelne oskussõna „self-assessment“, mis peab tähendama enesepoolset arvamust oma tööst. Põhimõtteliselt võib see olla ka väga kriitiline ja rahulolematu, ent tavaliselt on ta kui mitte just iseteadev, siis vähemasti heasoovlik. Ma ei ütle, et ta on tarbetu, aga kindlasti on ta ühepoolne nagu iga paljundusmasin, mille kõrval puudub paberihunt. Või pliiats ilma kustutuskummita.

Teaduskorralduses on „self-assessment“ evaluatsiooni üks osi, poliitikas täidab tema aset enamasti autobiograafia kas vahetus vormis nagu Jean-Jacques Rousseau-l (1782) või memuaaridena nagu Françoise de La Rochefoucauld-l (1662). Seesugused käsitlused võivad olla nii püüdlikult avameelsed kui ka ettevaatlikult säästvad, aga üldiselt annab neis ka ridade vahelt tunda peidetamatu uskumine oma olemasolu ja tegude õigsusesse. Ükski ei kirjuta kinnitamaks, et elu on elatud allpool arvustust.

Mida arvata Helir-Valdor Seedrist?

Kõik see tuli jälle kord meelde siis, kui lugesin 100 päeva valitsuskoalitsiooni-poolseid kokkuvõtteid ning lisandusi neile. Eriti tähelepanelik püüdsin ma olla riigikogu esimese abiesimehe Helir-Valdor Seederi avalduste ning konkreetsete sammude suhtes ja mitte ainult seepärast, et ta juhib erakonda, kuhu minagi ERSP kaudu kuulun.

Usun teda ka muidu tundvat ning pealegi, juba pikemat aega küsitakse minu käest sagedamini kui kord nädalas, mis ma tema ütlemistest ja tegudest arvan. Mitte niiviisi, et mida mina tema asemel teeksin – sest ma ei ole tema asemel - , vaid nõnda, et kas Helir-Valdor Seeder veab meie erakonna toetusprotsendi 10-st püsivalt ülespoole ja kui ei, siis mis saab „Isamaast“ üldse, kui ta järgmisse koalitsiooni ei kuulu või mis oleks minu arvates see hind, et ta sinna kuuluda saaks.

Järgnev ei ole minu seniste vastuste kvintessents. See, mida ma siinkohal pakun, on isiklik seisukoht olukorrast poliitilise võimu jagamisel Eesti vabariigis viimaste andmete põhjal, milleks on sotsiaaldemokraatliku erakonna kavatsus esitada umbusaldusavaldus siseminister Mart Helme ja rahandusminister Martin Helme vastu ning reformierakonna tahtmine kutsuda kokku riigikogu erakorraline istungjärk peaminister Jüri Ratasele umbusalduse avaldamiseks.

Eesti vabariigi põhiseadus ei defineeri mõistet „valitsuskriis“, ent see tekib otsekohe ilma definitsioonitagi, kui umbusaldus Jüri Ratasele peaks minema läbi või kui Jüri Ratas paneb ise lahkumisavalduse lauale. Muide on küllalt palju neid, kes tahavad just viimast, sest ainult siis saab näidata näpuga üksnes Jüri Ratasele endale.

Helir-Valdor Seederi sõnutsi on erimeelsuste kokkupõrked ja ragistamine poliitikas möödapääsmatult igapäevased ning – mida ta otsesõnu välja ei too – okupatsioonikorra alt väljumine ei saagi toimuda vaikelulisel kombel. Pisut oleks see siis nagu stoalik ilmavaade, ehkki ma ei arva, justkui oleks Helir-Valdor Seeder mõnd stoikut kannatlikult lugenud või et tal oleks riiulis näiteks Rooma riigimehe Boethiuse (477-524?) „Filosoofia lohutuseks“ mõni hästi kommenteeritud väljaanne; niisugune, mis sisaldaks nii ladinakeelse algupärandi (eraldi viimati 2005) kui ka ingliskeelse (viimati 2018) tõlke.

Arvan pigem, et Helir-Valdor Seeder ei taha võimendada mitteargumenteerivaid emotsioone, sest esiteks on nad irratsionaalsed ja teiseks ajutised. Ainult et: positsioon kui niisugune ei ole argument, argument on selgitus koos põhjendusega. Helir-Valdor Seeder teab küllaldase põhjalikkusega, et Eesti-Vene kontrolljoonele idapiiri väljaehitamine kallineb senisega võrreldes veelgi, sest kõige keerulisem osa temast, nimelt Narva jõgi koos valgalaga, on üksikasjus isegi projektide tasemel täiesti lahendamata. Miks tänini tehtud kulutused kasvasid algselt planeeritu suhtes ligi  5 korda – täpne vastus puudub.

Kas see nn. idapiir on poliitiline või riiklik või Kirde-Euroopa rahvusvaheline prioriteet? Sedalaadi küsimustele ei saa vastata nõnda, et koalitsiooni püsimise nimel paneme piiriasjad sulgudesse ehk jätame nad päevakorrast välja. Mida rohkem sulgudesse surutakse, seda ebamäärasemaks jääb, kummad tehted on tähtsamad – kas need, mis tehakse enne sulge või need, mis tuleb teha ära sulgude sees?

Õigus remontida valitsust

Näide? Ma ei eita, et inimese vabadus toimida oma rahaga, täpsemini tolle rahaga, mis talle pärast maksude tasumist ja võlakohustuste õiendamist kätte jääb, nõndamoodi, kuidas ta ise kasulikumaks peab, on suur asi. Siiani on „Isamaa“ rõhutanud seda asja II pensionisamba kaudu.

Tegelikult ei ole see vabadus aga ei rahvuslik ega ka konservatiivne, kuna ta on liberaalne, liberaalsuse väga praktiline realisatsioon. Paraku on ta ühtlasi ka väga „tehniline“ vabadus, sest vabadus toimida rahaga ei ole seesama, mis vaba raha ise. Esimene peaks olema püsiväärtus, teine on alati ajutine. Esimeses saab poliitiliselt kokku leppida, teises mitte.

Kui laiaulatuslik ja kui üksikasjaline on praeguses riigikogus (mitte üksi koalitsioonis!) kokkulepe just esimeses punktis, kusjuures ma arvestaksin kolme stsenaariumiga. Üheks on see, et kuna järgmine eelarveaasta tuleb kardetavasti kärpeline, siis kuidas on mõeldud katta kõik reformi läbiviimiseks hädatarvilikud kulutused?

Teiseks mis juhtub siis, kui Inglismaa lahkub Euroopa Liidust lepinguliselt ehk kuidas on mõeldud jagada Euroopa rahad EL-i jäänud riikide vahel ümber ja kuidas kavatseb Eesti vabariik käituda juhul, kui Inglismaa lahkub ilma erilise lepinguta? Me võime ju strateegilised investeeringud paremateks aegadeks edasi lükata, kuid kuidas siis seletada, et reisirongiliiklus Rakvere ja Kunda vahel on hädavajalik taastada nüüd kohe?

Sisuliselt on uue riigieelarve menetlemiseks aega paar kuud miinus paar nädalat. Täiesti uue koalitsiooni moodustamiseks ja töiseks rakendamiseks maksimaalselt väikeste sulgudega kulub vähemalt paar kuud, kuid seda ilma 100 päevata. Selle asemel, et olla võimalikult vait, kuna „meil ei olnud sellest juttu“ ja käsitada igasuguseid päevakordi nagu pühakirja, oleksin mina teinud asjalikku juttu teemal „peaministri õigus valitsust remontida“. Riigikogu ise seda teha ei saa, sest tema ei esinda peaministrit presidendi ees.

Vaikimine ei ole praktiline vastus. Just neid me vajame aga kõige rohkem, sest aeg jookseb põgenedes, mitte loivamisi.

7 KOMMENTAARI

a
avinurmik 23. august 2019, 18:34
Peeter just sina oledki mees kes ajalooliste faktidega väga hoolimatult ümber käib Rahvakeeli lihtsalt luiskab Ise muidugi endast ülima rahulolu pildi loonud Vahel võiks ikka peeglisse vaadata
t
tibu 23. august 2019, 10:49
huvitav, kas ta ei karda ka rahva viha enda peale tõmmata???
Loe kõiki (7)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee