Kommentaar

Martin Šmutov | Mis on Õhtulehes ja maailmas vahepeal juhtunud? (44)

Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja, 16. august 2019, 18:30
Martin Šmutov
„Ajakirjanikud, mida kuradit,“ nõudis USAs presidendiks kandideeriv Beto O'Rourke, kui temalt küsiti El Paso 22 hukkunuga massitulistamise järel, mida saaks teha president Donald Trump, et olukorda kuidagi paremaks muuta. „Need on küsimused, millele te teate vastuseid? Ühendage punktiir!“

Mõni päev varem teatas EKRE eurosaadik ja seeläbi Eesti eurosaadik Jaak Madison Facebooki postitades, et „Die endgültige Lösung ist erforderlich“ (lõplik lahendus on nõutav  - toim.) ehk pagulaskriis vajab lõplikku lahendust. Kuna väljend oli saksakeelne ja laetud – viimati viis selline lõpplahendus holokaustini, milles tapeti miljoneid inimesi –, pööras nii kodu- kui ka välismaine meedia öeldule rohkelt tähelepanu ja mõne tunni pärast oli postitus Madisoni kontolt kadunud.

„Sõnad on tuul,“ kirjeldab sellist kadumist kultuskirjanik George R. R. Martin oma teoses „Troonide mäng“.

Kaks kanalit, kes sellest sõnavõtust ridagi ei kirjutanud, olid Eesti Rahvusringhääling ja Õhtuleht. Eesti ajakirjandusspektri kaks äärmust – kõige valgem ja kõige kollasem väljaanne. Mis on esiteks kummaline, sest kui keegi peaks midagi sellist vahtu lööma ja kirsid veel lisaks mikserdama, on see tabloid. Aga me ei teinud seda. Nagu ka ERR.

Aga - miks kaks ja miks mitte kõik?

Sõnade tähendus

Mul oli mais võimalus kuulata New York Timesi peatoimetaja Dean Baquet’ vaadet sellele, kuidas nemad kajastavad Trumpi.

„Me pole valmis selleks, et mitte kajastada seda, mida president ütleb, sest tema öeldu mõjutab börsi,“ sõnas Baquet.

Keda või mida mõjutas Madisoni öeldu? Tõenäoliselt mitte kedagi, sest iga natukenegi mõtlev inimene sai aru, millega oli tegu – poliitik otsib tähelepanu. Mäletate, kui Mart Helme nimetas Tallinna Ülikooli hobusevaraste ülikooliks? Me ei kirjutanud ka sellest.

Küll aga nõudsime Helmelt toona selgitusi ja fakte, mis tema väidet toetaks. Neid siseminister ja tema abilised meile anda ei suutnud ning sellest me juba kirjutasime, sest kui poliitik midagi väidab, peab ta suutma seda ka tõendada.

„Kirjutage sellest, mida nad teevad, ja mitte sellest, mida nad ütlevad,“ julgustas Baquet’ga samal konverentsil sõna võtnud ühe Euroopas tegutseva ajalehe juht, kelle väljaannet riiklikult pitsitatakse.

Ma kirjutasin 2. veebruaril vajadusest rohkem toimetada ja et avalikus ruumis peaks peale jääma parim argument.

„Poliitikud austavad ega manipuleeri tegelikkust ainult siis, kui avalikkus hindab kõige kõrgemalt mitte arvamusi või ilusamini esitatud lugusid, vaid tõde ja karistab poliitikuid, kes teadlikult petavad,“ ütles veebruarikuise loo peakangelane Paul.

Madison tahtis tähelepanu. Ajakirjanduse asi pole selliseks jamaks platvormi anda. Küll tulnuks Madisonilt nõuda enda ideid, kuidas see „endgültige Lösung“ peaks toimuma. Kui me kajastuses eksisime, siis sellega, et me neid lahendusi ei küsinud.

Miks küsivad ajakirjanikud (üha enam?) küsimusi, millele nad teavad vastuseid või miks peaks tabloid väravavalvuri rollis kündma kvaliteetajakirjanduse vagu, on nii Eesti kui ka välismaise meedia sisekaemuslikud küsimused.

Et sõnad poleks lihtsalt nagu tuul, peab olema vastutus. Nii Eestis kui ka maailmas on vastutaja ja vastutuse võtmise küsimus aga üha hägusem. „Ma vabandan nende ees, keda minu sõnad solvasid,“ on üks huvitav tingliku vabandamise vorm. Ma nagu vabandan, kuid samas mitte päris kõigi ees – kas see on siis vabandus?

„Sõnad on tuul,“ kirjutab George R. R. Martin.

„Sõna on vaba,“ ütleb president Kersti Kaljulaid.

„Sõna on tegu,“ kostus analüüsivatest raadiosaadetest.

„Sõna on vaba, kuid sõnadel ja märkidel on tähendused,“ olen ise öelnud peaministrile.

Kes eksib või kas kõigil saab olla korraga õigus?

Ehk ongi kõigil õigus, kuid Õhtuleht ei pea olema ruupor, mis kuulutab, et partei võib anda küll ameti, kuid ei anna haritust. Mitte miski ei käsi meil rumalust tiražeerida, et seeläbi toota veel enam igivanu jutu(viha)punkte ja … tõenäoliselt rumalust.

Küll on tarvilik uuesti rõhutada, et see ei tähenda sõnade ignoreerimist.

„Kuigi vestluse asemel võib kasutada kumminuia, jääb sõnadesse alati jõud. Sõnad juhivad tähenduseni, ja neid, kes kuulavad, tõeni,“ ütles filmi „V for Vendetta“ peategelane.

Kuid tähenduste selgitamine eeldab teistsugust lähenemist – aeglasemat, põhjalikumat ja harivat, et tekiks selge vastutus, mis ei piirneks mokaotsast öeldud vabanduse või postituse kustutamisega nagu öeldut poleks olnudki.

Kuidas meil läheb?

Loetlesin veebruaris Õhtulehe eesmärke, millest mõne täitumist saab hinnata aasta pärast, kuid on indikaatoreid, mida saab vaadelda kohe.

Lugejaskonnast. Õhtuleht on endiselt Eesti suurima tiraažiga leht, kuid 2019. aasta kevadise lugejauuringu järgi on meil 224 000 lugejat ja Postimehel 253 000 (vahe kasvas 4000 lugeja võrra).

Lugude arvust. Tänavu on meil keskmiselt igas kuus olnud veebis veerandi võrra vähem lugusid kui mullu. Jah, veerandi võrra. Näiteks perioodil juuni–juuli ilmus tänavu 2628 lugu vähem kui mullu – see on 43 lugu päevas.

Loetavuse numbrid on aga viimasel kahel kuul olnud paremad kui mullu ehk kuigi oleme teinud selgelt vähem lugusid, loetakse ühte lugu keskmiselt rohkem (viimasel kahel kuul +50%) ja koguloetavus on samuti tõusuteel (+10%).

Eelnev peaks ideaalis tähendama, et iga loo jaoks, mis ilmub, on kirjutajal rohkem aega, et teha seda sisukalt ja huvitavalt, mis käiks ühte jalga meie motoga, et meie avaldatu muudaks lugejate elu paremaks ja lõbusamaks.

See on seda olulisem, et kui meediaorganisatsioonid otsivad uusi ärimudeleid ja viise, kuidas enda tulevikku kindlustada, siis viie aasta vaates peame oma digitellijaskonna enam kui kahekordistama ehk 2024. aasta lõpuks võiks Õhtuleht Kirjastusel olla 30 000 maksvat digitellijat.

Väike statistiline vahepala: tuginedes Gemiuse andmetele oli juulis Delfil veebis 650 117 (jaanuaris 626 290), Postimehel  628 713 (jaanuaris 625 465) ja Õhtulehel 394 987 (jaanuaris 361 090) päris kasutajat. Maailma parim digitaalsete tellijate leidja on väidetavalt Wall Street Journal, kes on suutnud tellimuseni juhtida 4,5 protsenti oma kasutajatest, New York Timesi tulemus on 3,6% ja järgmised jäävad juba 2% juurde. 4,5 protsenti tähendab, et Delfil (Ekspress Meedial) võiks täna olla 29 255, Postimehel (Postimees Grupp) 28 292 ja Õhtulehel 17 774 digitellijat. Me oleme sellest numbrist maas, mis tähendab, et rõhuasetus digitaalsele edukusele on möödapääsmatu.

Vähem tagasihoidlikkust!

Bonnieri preemiast. Meie uuriva ajakirjanduse üksus on toonud lehte teemasid, mida seal pole varem niivõrd olnud ja viisil, kuidas me pole varem tegutsenud. Veelgi tähtsam on aga mõtteviisi muutus, sest Õhtuleht on aastaid jäänud pressipreemiate kirjutavates kategooriates tagaplaanile, kuid see ei tohi nii olla. Kui tahame suurimat lugejaskonda, tuleb uskuda enda lugudesse ja nende tugevusse – pole vahet, kas tegemist on uuriva- või sporditoimetusega.

Olen sellel aastal käinud esinemas nii riigiametites kui ka koolides ja on täiesti selge, et Eesti ajakirjanikke ei tunta (küsimus on olnud, et nimetage viis reporterit vastavalt Delfist, Postimehest, Õhtulehest ja ERRist ning peatoimetajad). Paremal juhul osatakse nimetada kaks viiest. Miks on see probleem?

Väljaannet usaldatakse ainult siis, kui lugejal on kirjutajaga positiivne suhe. Meie kirjutajaskond, erinevalt toimetajaskonnast, on aga pigem noor, mistõttu on usalduse side habras, see alles tekib. Seegi on Eesti meedia üks probleeme.

Mulle tundub, et näiteks Ameerikas on suudetud seda paremini lahendada, ajakirjanikudki tõstavad enda tööd iga päev esile ja suhtlevad lugejatega ning seal tekib side kiiremini. Eestis loeks sellised ajakirjanikud üles ühe käe näppudel (ja näppe jääks ülegi), kuid põhjust midagi kodusest meediast esile tõsta on iga päev. Vähem tagasihoidlikkust, tahaks hüüda ja tulekski vist rohkem hüüda kõigis toimetustes.

Ka liikusid paljud suurepärased ajakirjanikud, kellel lugejatega side oli ja kes saaks täna nooremaid kolleege õpetada, mujale. Olen rääkinud, et vähemalt riigil võiks olla eeskiri, et ühtegi (tipp)ajakirjanikku ei tohi ilma vastava peatoimetaja loata palgata, sest tugev ja usaldusväärne ajakirjandus on ausa ja demokraatliku riigi toimimiseks vajalik. Aga see on muidugi nali, sest meediaorganisatsiooni enda asi on tagada, et seal tahetaks olla.

Tänavused kahetsused

Me pidanuks kandideerima raadioloale, mis andnuks edu korral nii Õhtulehele kui ka kirjastusele tervikuna veelgi laiema haarde ning toonuks kirjutavatesse toimetustesse midagi uudset ja teistsugust. Tõsi, äriliselt polnuks projekt ehk midagi erakordset, kuid oleks kindlasti toetanud meie toimetuslikke tegemisi ehk ma pidanuks seda projekti julgemini vedama ja kaitsma.

Vecherka ehk meie venekeelse kanali sulgemine oli äriliselt vajalik, kuid jättis meid olukorda, kus meil nõrgenes selgelt kokkupuude Eesti venekeelse elanikkonnaga. Õhtulehe jaoks on alati ja peab alati jääma oluliseks lähedus n-ö lihtsatele inimestele, kuid venekeelsetest inimestest oleme päris eemal. Me ei tea, mida nad mõtlevad, mis on nende mured ja milliseid küsimusi peaksime nende eest küsima poliitikutelt või muudelt juhtidelt, kelleni nende hääl ei jõua. Me ei saa neid kaitsta ja nende eest seista, kuid neid inimesi on umbes 350 000.

20. septembril täitub minu kolmas aasta Õhtulehe peatoimetajana. Sain mõne kuu eest kolmeleheküljelise paberkirja. Lugupeetud Helle, kahjuks polnud kirjal Teie postiaadressi, et saanuks otse vastata, kuid viitasite, et loete minu kirjutisi, ja loodetavasti loete nüüd ka praegust. Te kirjeldasite oma rõõmsaid ja murelikke tähelepanekuid alates lehe klammerdamisest lõpetades rubriikide ja teemadega.

Olen märkused vastavatele inimestele edastanud või endale tööplaani pannud. Mõni tehtud muudatus torkab ehk juba silma. Mõnda soovi ma ei saa täita, sest otsused, mida mina teen või meie teeme, pole alati need, mis sobiks kõigile lugejatele ja seeläbi ka Teile, kuid Õhtuleht ei tohi kunagi olla ajaleht, mis oleks enda lugeja või laiemalt lihtsate inimeste poole küljega, seljast – kartus, mida rõhutasite – rääkimata.

Ühe meediaorganisatsiooni kaks suurimat rikkust on ning peavad alati olema meie enda inimesed ja meie lugejad. Kui isegi tekib tunne, et oleme selle unustanud, siis andke sellest teada. Aitäh Teile!

Õhtulehe eesmärgid 2020. aasta lõpuks

1) Bonnieri (uuriva ajakirjanduse) preemia

2) Paberlehe lugejaskonnalt Eesti esimene

2.1) Veebis vahe vähendamine konkurentidega

3) Vähendada veebis lugude arvu

4) Positiivsus

5) Argumenteeritus ja fookus enamikule

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee