Kommentaar

Kristine Tamm | Prokuratuuri üle järelevalve puudumine on müüt (14)

Kristine Tamm, Lääne ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör, 14. august 2019, 16:05
Foto: Arno Mikkor
Alati leidub arvajaid ja neile kaasa kiitjaid, et prokuratuuril on liialt suur võim, otsustamaks keda läbi otsida, vahi alla võtta või muid kannatusi tekitada ning seejuures tegutseb prokuratuur kontrollimatult. Küllap tuleb kontrolli tugevdada ja isetegevus lõpetada. Järgnevalt püüangi anda ülevaate, kas ja kuidas toimub kontroll prokuratuuri üle ning milles see seisneb.  

Prokurör juhindub seadusest

Prokuratuur on justiitsministeeriumi valitsemisalasse kuuluv riigiasutus, mille peamised ülesanded on kriminaaluurimise juhtimine ning riikliku süüdistuse esindamine kohtus. Prokuratuuriseaduse järgi on prokuratuur ja prokurörid oma ülesannete täitmisel sõltumatud, prokurörid tegutsevad ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi.

Sõltumatuse garantiiks ongi tegutsemine ainult seaduse alusel. See tähendab, et poliitikud või avaliku elu tegelased ei saa anda konkreetses kriminaalasjas prokurörile käitumisjuhiseid. See on hädavajalik tagatis, sest kriminaalmenetlus võib uurimisega seotud inimeste õigusi väga tugevalt piirata. Keegi ei soovi, et prokuröril oleks võimalik pelgalt rahaka ärimehe või sõnaka poliitiku soovil minna kellegi elukohta läbi otsima. Seetõttu on meie kõigi huvides, et prokurörid juhinduksid selliste kaalukate otsuste langetamisel seadusest.

Kuid ka seaduse kohaldamisel võib olla mitu teed ning pole võimatu, et prokurör eksib. Sõltumatus ei tähenda, et prokuratuuri tööd ja otsustusi ei peaks kontrollima. Kontrollitaksegi, ning laias laastus saab järelevalve prokuröri tegevuse üle jagada kolme ossa: esiteks järelevalve kohtueelse menetluse seaduslikkuse üle; teiseks järelevalve jälitustegevuse üle ja kolmandaks järelevalve kohtusse saadetud kriminaalasjades.

Kriminaalmenetluse juhina otsustab prokurör, kas alustada kriminaalmenetlust; kas on kogutud piisavalt tõendeid, et esitada süüdistus või tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Läbiotsimiseks ja kellegi vahi alla võtmiseks ei piisagi prokuröri otsusest ning vaja on eeluurimiskohtuniku luba.

Sellised otsused võivad oluliselt riivata kellegi põhiõigusi, seetõttu peavad need olema läbipaistvad ja seaduslikud. Eraldi on seaduses ette nähtud kord nii kriminaalasja alustamata jätmise kui lõpetamise otsuse vaidlustamiseks. See tagab igale kannatanule võimaluse oma õigusi kaitsta ning küsida kõrgemalseisva prokuröri seisukohta.

Prokuröri tegevusele kriminaalasja uurimise ajal on võimalik esitada kaebus igal inimesel, kes leiab, et tema õigusi on rikutud; samuti saab vaidlustada uurimise käigus läbi viidud toimingute seaduslikkust. Seda enam, et kriminaaluurimine ei ole meeldiv protsess kellelegi ning eeldab nii mõnelgi juhul inimese tahte vastast tegutsemist; olgu see siis vereproovi võtmine, et teha kindlaks, kas juhiti alkoholijoobes autot või kodu ukse avamine, kui ukse taga seisavad politseinikud, käes luba läbiotsimiseks.  

Mitmeastmeline kontroll

Prokuratuuri sisemine järelevalve on mitmeastmeline: järelevalvet teevad vanemprokurörid, juhtivprokurörid ning riigiprokuratuuri järelevalveosakond, nii-öelda prokuratuuri sisekontroll. Konkreetses kriminaalmenetluses on prokuröri tegevuse peale võimalik esitada kaebus või taandamistaotlus kõrgemalseisvale prokurörile, kellel on õigus nõuda prokurörilt selgitusi ning tühistada ebaseaduslik või põhjendamatu määrus. Prokuratuurisisesed otsused kaebuste lahendamisel on võimalik edasi kaevata kohtusse.

Eraldi võiks peatuda jälituse seaduslikkuse kontrollil, kuna jälitustegevus on varjatud viis tõendite kogumiseks, millest asjaosalised kuulevad enamasti alles siis, kui tõendid nende vastu juba olemas. Prokurörid otsustavad kriminaalmenetluse juhina, kas kuriteo avastamiseks on vaja kedagi salaja pealt kuulata või jälgida ning taotlevad keerulisematel puhkudel selleks loa eeluurimiskohtunikult.

Jälitustoimingud on esialgu küll varjatud, kuid kriminaalasja lõpetamise või kohtusse saatmise järel on jälitusasutusel kohustus teavitada igaüht, keda varjatult on jälgitud, pealt kuulatud või kelle eraelu puutumatust on oluliselt riivatud. Nendel inimestel on õigus esitada kaebus ning kohus kontrollib uuesti, kas oli üldse põhjust varjatult tõendeid koguda ning kas seda tehes järgiti seadust.

Jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkuse kahtluse alla seadmine on muutunud osaks kohtus toimuvast võitlusest ning on saanud juba tavapäraseks, et süüdistatavad ja kaitsjad taotlevad kohtusse jõudnud kriminaalasjas esmajärjekorras jälitustegevuse kontrolli.

Lisaks kohtule kontrollib jälitustegevuse seaduslikkust õiguskantsler, kes seisab põhiõiguste kaitse eest ning kontrollib, et avalikke ülesandeid täitvad asutused ei rikuks inimese põhiseadusest tulenevaid õigusi ja vabadusi. Õiguskantsleri büroo kontrollib jälitustoimikuid ja hindab jälitustegevuse seaduslikkust, jälitustoiminguteks antud lubade põhjendatust, hilisemat teavitamist ning teeb järelevalvet jälitusasutuste tegevuse üle esitatud kaebuste alusel. Kontrolli tulemustest annab õiguskantsler igal aastal avaliku ülevaate.

Parlamentaarse kontrolli selle varjatud ja sageli põhjendamatuid hirme tekitava valdkonna üle tagab riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Oma tegevustest annab komisjon ülevaate, mis on kättesaadav riigikogu kodulehel.

Kõige vahetumalt toimub aga prokuröride tegevuse üle kontroll läbi konkreetsete kriminaalasjade. Kõige suurema osa prokuröritööst moodustab riikliku süüdistuse esindamine kohtus. 2018. aastal esitas prokuratuur süüdistuse ligikaudu 6500 inimesele. Kõik need juhtumid jõuavad kohtusse. Kohtud on prokuröritöö vahetud hindajad, kuna läbi üksikute juhtumite arutamise kohtuistungitel selgub, milline on kohtueelse uurimise kvaliteet ning prokuröri töö kohtusaalis.

Suur osa kohtusse saadetud kuritegudest lahenevad erinevate lihtmenetluste sätete järgi, kus otsuse langetamisel on suurem kaal toimikus olevatel kohtueelse uurimisega kogutud materjalidel. Sellele materjalile annab kohtunik oma hinnangu, mis võib väljenduda nii otsuse langetamises kui ka prokuratuurile toimiku tagastamises. Viimast juhtub siiski harva ja siingi on põhjused erinevad.

Võistlevas menetluses saadetakse kohtusse laias laastus kümme protsenti süüdistustest. Selles menetluses uuritakse kõiki poolte esitatud tõendeid kohtusaalis ning kohtu otsuses kajastub hinnang kogutud tõenditele ja poolte taotlustele ja seisukohtadele.

Ja kohtuistungid on avalikud, on prokuröride, advokaatide ning kohtute töö hindajaks ja kajastajaks on igaüks, kes saalis viibib ning ajakirjanduse kaudu ka kogu rahvas.

Antud lugu ei ole vastuseks 13.augustil ilmunud Igor Gräzini arvamusloole, sest oli toimetusse laekunud enne Gräzini loo ilmumist.

14 KOMMENTAARI

r
reede 23. august 2019, 18:37
Ülimalt rahuloleva näoga daam Sellistele kehtib vaid oma arvamus või valearvamus
m
Maksumaksja 15. august 2019, 19:13
Vaadates neid kurjategijatega sõlmitud arvukaid kokkuleppe- ja kiirmenetlusi saab rahva õiglustunne tõsiselt riivatud. Ametnikud prokuratuuris peaksid olema rahva teenistuses, mitte omaenda suval paragrahvisid väänama.
Loe kõiki (14)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee