Kommentaar

Igor Gräzin | Kes kontrollib prokuratuuri? (49)

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 12. august 2019, 17:09
Foto: Aldo Luud
Jumal tänatud, et varsti tuleb hakata tegelema Eesti vabariigi peaprokuröri ametissenimetamisega, sest nii tekib inimestel prokuratuuri vastu tähelepanu, mida meil muidu ei ole. Muide, võin mürki võtta, et prokuratuur kuulub meie usaldusväärseimate institutsioonide hulka, mida ta aga ei tohiks olla.

Eestlase õigusteadvus on selline – kus suitsu, seal tuld ja „meil ilmaasjata istuma ei panda“. Aga see õigusteadvus muutub vastupidiseks nende jaoks, kes just ilmaasjata istuvad…

Kes valvab?

Meie seaduste järgi annavad Riigikogule aru Eesti Panga president, riigikontrolör, õiguskantsler, riigikohtu esimees, kapo peadirektor - kõik, ainult mitte prokuratuur. (Olin riigikogu õiguskomisjonis kui viisime sisse selle, et peaprokurör astuks paar korda läbi kasvõi komisjonist.)

Tulemuseks on olukord, kus prokuratuur uurib asju nii nagu juhtub ja kuidas juhtub. Võtame lambist – segastel asjaoludel jäeti uurimata rahapesu tunnistaja (Magnitski) mõrvalugu, mille jäljed viisid siiasamma Narva maanteele ja mille vastu tundis huvi USA president.

Aga samas tegeleti kaks aastat Kaur Kenderi jutustuse uurimisega; üle mitme-setme aasta (täpsemini kolme) jõudis kohtusse abilinnapea Kajar Lemberi süüdistus mingi mõnetuhandelise kena peldiku ehitamises. Tartu kandis kiusati kaks aastat alusetult meie riigi parimat omavalitsuspoliitikut Aivar Soopi.

Meenutagem nn maadevahetusprotsesi, mida „menetleti“ neli aastat ja saadeti kohtusse ikkagi vale süüdistusega (kuna algne paragrahv „ei andnud välja“, siis keevitati lõpuks teine). Kusjuures enne seda oli loodud süüdistatavate vastu negatiivset tausta ajakirjanduses, s.h. lekitati välja telefonikõneluse salvestus, milles polnud midagi muud, kui paar nilbust naisadvokaadi aadressil.

Kuulus Tallinna Sadama lugu – palun väga, eeluurimist üle kahe aasta. Savisaare lugu kestab samuti aastaid, kusjuures tegu on lihtsa asjaga nagu maadevahetusegi puhul: tõendid on (arvutites) olemas, pane vaid toimik kokku.

Muide: maadevahetuses oli toimikutes kokku 40 tuhat lehekülge, millest 30 tuhandet, põhiliselt telefonide pealtkuulamise väljakirjutist polnud vaja. Kui prokuratuur seletas, et paljud (Savisaare asja) dokumentidest on välismaal ja sealt on neid raske kätte saada (jumal hoidku, miks küll?), siis tähendab see seda, et kriminaalasja polnud veel koos, kui juba hakati inimesi süüdistama, ajalehtedes piitsutama ja elusid lõhkuma.

Eelmise aasta 6. jaanuaril teatasime siinsamas ajalehes, et Eesti Raudtee tagandas oma juhatuse liikme Sergei, kelle vastu algatati kriminaalasi seoses altkäemaksuvõtu kahtlusega. Inimene pole aga veel milleski süüdi! AS Eesti Raudtee nõukogu esimees Priit Rohumaa teatas – kuriteos kahtlustatava juhatuse liikme koht pole Eesti Raudtees! Vot nii, kui meil logiseb eeluurimine prokuratuuris, siis me vist ei pea imestama, vaadates seda, kuidas raudteelased taastavad oma firmas stalinliku troika mentaliteeti. Miski ütleb mulle, et Rohumaad pole selle vallandamise pärast vallandatud.

Prokuratuur armastab ütelda, et uurimise üle teostab järelvalvet kohus. See on vale mitut moodi. Esiteks tegeleb kohus kurjategija, mitte prokuröriga. Aga kui olekski nii, et kohus uurib ka prokuratuuri tööd, siis on asi hoopis hullem, sest see, mida prokuratuur teeb, on järelevalve vältimine: prokuratuur menetleb aastaid neid lugusid, kus ta on ise viletsa uurimisega vahele jäänud. Et mitte vastutada nigela  uurimise, vale-asja algatamise, tõendite fabritseerimise või – nagu Magnitski loos – asja kinnimätsimise eest. 

Venivad tähtajad

Vabariigi prokurör ei ole süüdi selles, et meie eeluurimise ja prokuratuuri seadused on toored ja halvad. Aga ta on kaasosaline selles, et juba maadevahetuse aegadest saadik pole ta teinud midagi selleks, et kisendav olukord ära parandada. Selle asemel on kuulda raporteid heast tööst, kuid ei ole vaja kiidelda rohkem kui 90 protsendi asjade kiire lõpetamisega, vaid tuleb rääkida kümnest protsendist asjadest, mis venivad. Üks inimõigusi on õigus kohtupidamisele. Meil see kirjas ei ole, aga Prantsusmaal on, meenutagem muusikali „Hüljatud“, kus see motiiv korraks läbi jookseb. Kujutan, et ka üks süütult veedetud ööpäev vanglakambris on õõvastav.

Rääkisime advokaat Leon Glikmaniga – mitte et me seda aega taga igatseksime - kuigi nõukogude õigussüsteemil oli palju vigu, siis vaat’ ühte ei olnud. Nimelt eeluurimise kohta kehtis tähtaeg – kaks kuud. Kui asi oli keerulisem, siis pikendas ENSV prokurör selle nelja kuuni ja viimane kord sai veel kaks kuud juurde küsida Moskvalt – seega kokku kuus kuud. See viimane pikendus lõhnas juba parteipiletist ilmajäämise järele.

Meie hulgas on veel kümneid tolle aja kriminaaluurijaid ja nad võivad kinnitada: eeluurimistähtaeg oli uurijale üks kuradi vinge asi ja sellega polnud nalja. Ometi tähendas näiteks toimiku edastamine selle füüsilist viimist Nõmmelt elektrirongiga prokuratuuri Raekoja platsil. Polnud DNA-teste – määrati vaid veregrupi täpsusega, sõrmejälgede kartoteek oli papist kaartidel ja neid uuriti luubiga veel 30 aastat tagasi, ülekuulamisprotokolli ja selle koopiat kirjutati sulepeaga, sest trükimasin oli vaid ülemuste sekretäridel. Ja mitte kõigil polnud käekiri ilus. Aga tähtajad olid – 2-4-6 ja kõik. Tõsi, see aeg, mil kahtlustatav jooksus oli, eeluurimistähtaja hulka ei kuulunud.

Prokuratuuri omavoli on rohkemgi: alusetud läbiotsimised – eriti ametiruumides; kuriteo „kalastamine“ – s.t. asja algatamine n.ö. igaks juhuks – lähme otsime, ehk midagi leiab; võib arvata, et pealtkuulamisedki toimuvad sageli „igaks juhuks“ – kui fakte ka ei tule, siis ajalehes avaldamiseks midagi ikka saab. Neist asjust on kirjutanud nii Glikman kui ka professor Rait Maruste. On õiglusevastane, kui läbiotsimise loa annab prokuratuur sisuliselt iseendale, s.t. kriminaalasja üks pool. Kusjuures Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutab, et seda saab teha vaid kolmas isik – s.t. kohus.  

Aga tegelikult on tähtsaim ikkagi see - tähtajad. Ülejäänu võib aja jooksul ise paika loksuda. Sest tähtaja olemasolu teeb prokuratuurile juba psühholoogiliselt selgeks selle, et tal tuleb alluda seadustele ja inimliku õigluse põhimõtetele.

49 KOMMENTAARI

k
Kas viina hinna langetamine on Igorile hea või halb? 22. august 2019, 14:18
Pokurör siin ei saa aidata.
k
kiljuda 22. august 2019, 12:56
ja mis saab mari jordani teost - püüd meie riiki ja rahvast näidata võõrvihkajatema....valeavalduses politseile!! ja tema mees niiles kross istub edasi kõrge riigametniku toolis...nagu mitte midagi poleks juhtunud? oleks tema asemel keegi EKREst, Isamaa või Keskerakonnast....?
Loe kõiki (49)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee