Õhtulehe spordiblogi

Deivil Tserp | Vikatimehe jäine puudutus (5)

Deivil Tserp, 11. august 2019, 22:51
Riho Aljand. Foto: MATI HIIS
Viimasel ajal olen üsna tihti mõelnud surmale. Ah et miks nii sünge teema mul peas tiirutab? Põhjuseta, või nagu ütlevad noored, täitsa lambist, sellisele lainele tõesti ei satu!

Surm on ju elutee paratamatu lõpp, aga mind vaevab küsimus, miks tabab vikatimehe jäine puudutus üsna paljusid endisi sportlasi ülekohtuselt vara. Mullu maikuus suri ootamatu terviserikke tõttu veepalli olümpiavõitja Mait Riisman, hiljuti ujumistreener Riho Aljand. Nad lahkusid taevastele teedele vastavalt 61- ja 59aastaselt.

Loomulikult pole Mait ega Riho ainsad, kelle surmateade on ühiskonda šokeerinud, kuid neid oli siinkirjutajal au tunda isiklikult. Sestap olen mõlema elu tõusude ja mõõnadega küllalt hästi kursis.

Mait ja Riho olid nagu metsapullid. Kõrvaltvaatajale tundus, et nad jäävad igiliikuritena ringi tiirutama. Tegutsemislustist pulbitsenud meeste silme ees terendasid üha uued eesmärgid, mille täitmiseks läinuks vaja mitut kümnendit.

Vene ajal karastunud Mait ja Riho hoidsid jalga gaasipedaalil 24/7. Pealekasvavate lumehelbekeste sihitut kulgemist nad ei mõistnud. Ometi pidanuks mõlemad selgeks õppima ka selle paljukirutud hõljumisoskuse. Pärast metsikuid tööperioode vajanuks kergelt tõrkuma hakanud mootor ealiste iseärasuste tõttu pisut rahulikumat rütmi. Kahjuks ei andnud kumbki endale üldse armu.

Vestlesin kevadel Moskvas Maidu lese ja kahe pojaga peaaegu kaks tundi. Nende jutust koorus kurb tõdemus, et perepea ei osanud puhata – ta särises pidevalt oma rasvas. Mait oli asetanud lati maailmarekordi kõrgusele ning üritas sellest alati esimesel katsel üle saada.

Kes tunneb kõrgus- ja teivashüppeajalugu, see teab, et maailmarekordini küündivad vähesed vaid üksikutel võistlustel. Treeningutel valmistutakse suurte eesmärkide täitmiseks, ent alati ei pea pingutama nii hullult, et pilt hakkab silme ees virvendama. Tõsi, vahel tuleb sedagi teha.

Tippspordis on suurte sihtide poole liikumisel eriline roll taastumisel. Täisväärtuslik uni, massaaž ja õige toitumine – need on tugeva keti üliolulised osad. Kui süsteem on paigast ära, jääb soovitud tulemus kindlasti saavutamata.

Imelik, et sportlasena neid reegleid mõnikord lausa piinliku täpsusega täitnud mehed lootsid tavaelus pelgalt oma raudsele tervisele ja eirasid režiimi, mis oli aastaid nende edu alus. Kahjuks ei võtnud nad ka lähedaste heasoovlikke õpetussõnu tõsiselt.

Paljud ütlevad: vaata, kuidas möllas legendaarne Briti poliitik ja Nobeli auhinna laureaat Winston Churchill. Ta pahvis sigarit ja tarvitas julgelt alkoholi, kuid elas ikka 90aastaseks. Nii tugev tervis on siiski vähestel.

Mait ega Riho ei sipelnud küll alkoholikuradi silmuse otsas, ent unustasid nii mõnigi kord, kuidas liigub bioloogiline kell. Samas ei saa väita, et nad tegutsesid valesti. Mõlema elufilosoofia oli lihtne – teises ilmas puhkan!

Nii ootamatu lahkumine mõjub lähedastele eriti rängalt. Tean seda isiklikust kogemusest, sest mu isa läks samuti nii-öelda jala pealt. Kuid aeg parandab haavad ja sa mõistad, et äkksurmal on isegi positiivne pool. Tabavalt ütles doktor Peeter Mardna: ma ei karda surma, vaid suremist. Pikaks ajaks voodisse aheldatud inimeste ja nende lähedaste katsumustest kuuleme ju peaaegu iga päev.

5 KOMMENTAARI

s
12. august 2019, 13:25
sama ajastu tippujuja Karmen Braun lahkus eelmise aasta kevadel... https://www.esbl.ee/biograafia/Karmen_Braun
k
Kristiina 12. august 2019, 12:49
No kui arst ütleb,et EKG ja vererõhk on paigast ja tuleb uurida kas tohib pingutada siis mõni kuulab. Arsti jutt ehmatab rohkem
Loe kõiki (5)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee