Eesti uudised

ARVAMUSFESTIVAL | Venekeelse meediata Eesti on täiesti mõeldamatu (22)

Johanna-Kadri Kuusk, 9. august 2019, 18:53
Foto: Teet Malsroos
Paides Arvamusfestivalil selgus arutelust, et eesti- ja venekeelset meediat lahutavad selged erinevused. Kas neid ühiskonna gruppe peaks üldse liitma? Sellel teemal arutlesid Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, ERRi ajakirjanik Jüri Nikolajev, Tallinna Ülikool politoloogia lektor Nikolai Kunitsõn ja meediaküsimuste ekspert Ilmar Raag.

Arutelu käigus keskis küsimus, kas eesti- ja venekeelset meediat peaks üldse siduma hakkama. Teada on see, et kolmandik Eesti venekeelsest elanikkonnast on üsnagi hästi integreerunud ja umbes veerand venekeelset elanikkonda tarbib ka eestikeelset meediat.

Venelased ei usalda eestikeelset meediat

Arutelu juht Indrek Ibrus tõi välja, et meedia tarbimisel on küsimus usalduses. Kuigi venelased loevad eestikeelset meediat, ei usalda nad seda.

Raag märkis, et küsimus ei ole ainult usalduses vaid ka auditooriumite tausta suurustes. „Auditoorium on lihtsalt liiga võike selleks, et elus hoida kvaliteetset ajakirjandust,“ märkis ta.

Kunitsõn lisas, et kui rääkida kvaliteetsest ajakirjandusest, siis selliseid väljaandeid, nagu Sirp või Vikerkaar, vene keeles ei leia. Kas oodata enne ära sellise ajakirjanduse nõudlus või hakata pakkuma selleks, et tekiks nõudlus? Sellele küsimusele ei leitudki vastust.

Samal teemal

Nikolajev tõi välja ka selle, et usaldamatusele võib kaasa aidata eesti- ja venekeelse meedia sisu erinevus. „Seal on vandenõuteooriad, et nemad seal räägivad ühest asjast aga meile kirjutatakse hoopis teisest.“

Erinevused on selleks et jääda

Kunitsõni sõnul on täiesti normaalne, et erinevas keeles tehtud meedia kajastab ka asju erinevalt. Tema sõnul ei peakski neid ühesuguseks sundima. Peeter Helme märkis, et meediasisu erinevus ei pruugi olla nii suur probleem, kuna lugejate jaotumine ei ole mehaaniline. Esiteks loevad eesti- ja venekeelsed kogukonnad teineteise uudiseid ja omakorda lõimutakse veebiajakirjanduses, televisioonis, raadios ja ajalehtedes. „Integratsiooni osas ei ole küll kõik lootusetu,“ ütles Helme lootusrikkalt.

Selles on kõik arutlejad ühel meelel, et kunstlikult integratsiooni tekitamine ei oleks tulemuslik. „Kui vedada eestikeelsesse telekanalisse näiteks vene aktsendiga inimene rääkima puhtalt tema aktsendi pärast, siis see oleks venekeelsele elanikkonnale pigem alandav ja tunduks võlts, kuna tegelikult kõik teavad, milline reaalsus tegelikult on. Ekraanil näidatu võiks kajastada tegelikkust, mitte midagi kunstlikku,“ sõnas Helme.

Nikolajev tõi välja, et kui eestikeelne meedia on pisike, siis siin tehtav venekeelne meedia on veel ahtakesem. Ressursi puudumine viib selleni, et venekeelses meedias on vähem ajakirjanikke, kajastatakse vähem teemasid ja puuduvad arvamusliidrid. See puudus on viinud veidra olukorrani, kus ühelt poolt tõlgitakse eestikeelset meediat vene keelde moonutatakse seda vene lugejale suupärasemaks. Helme sõnul töötab tõlkimine vaid uudistega, sest arvamuslugude puhul on näha, kui erinevad on kahe keelegrupi huvid.

Venekeelse meedia kaotamisele ei tasu ühegi arutleja hinnangul pürgida, sest isegi kui kogu eesti elanikkond õpib ära eesti keele, jäädakse siiski ka vene keelt lugema. „See on nagu Ameerika. Enamik latiinosid oskab inglise keelt, kuid siiski elab seal oma elu ka hispaaniakeelne meedia,“ tõi Raag näite ja lisas, et kõige olulisem on dialoogi tekitamine.

Helme sõnul ei ole isegi mõeldav see, et Eestis ühel hetkel ei ole venekeelset meediat ja võttis mõtte kokku sellega, et eesmärk võiks olla üksteise mõistmine mitte ühendamine. „Ühine inforuum on oluline aga mitte integratsiooni mõttes. peaksime jõudma selleni, et venelased, kes ei huvitu laulupeost, saaksid sellest hoolimata aru, miks see üritus eestlaste jaoks nii oluline on.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee