Eesti uudised

ARVAMUSFESTIVAL | Laps võidab ainult siis, kui lahus vanemad oma tülidest üle saavad (16)

Viljar Voog, 9. august 2019, 13:41
Monika Koppel ja Tarvo TendalFoto: Teet Malsroos
Juba teist aastat järjest tõstatati Paides toimuval arvamusfestivalil teema, mis saab pärast lahkuminekut lastest. Kuigi paneelis istunud eksperdi ei jõudnud konsensusele, kuidas oleks parim korraldada taoliste laste elamisküsimust vanemate vahel, nõustusid kõik, et kui vanemad on omavahel tülis, on suurim kaotaja alati laps.

Armastus ei kesta alti igavesti. Vahel saab see otsa. Tihti saab see otsa siis, kui omavahel on loodud juba pere ja siis tuleb lahku minnes muude asja seas lahendada ka küsimus, mis saab ühistest lastest. Ideaalis minnakse sellises olukorras lahku sõpradena ja koos leitakse parim lahendus mõlemale vanemale ja lastele. Aga tihti ei ole nii ja siis ei saa vanemad omavahel tülitsedes aru, et tegelikult kannatavad enim nende lapsed.

Lepitus alles kolm aasta pärast lahutust

„Iga lahutus on leinaprotsess ja leinamine võtab aega aastaid,“ nentis Monika Koppel. Pere- ja paariterapeut rääkis, et ta sai teel Paidesse kõne ühelt mehelt, kes ütles, tal on nüüd ja kohe vaja kohtuda. Koppeli sõnul on ta selliseid kõnesid saanud palju, eriti just sel suvel, ja põhjus on alati: „„Naine läks ära.“ See on esimene koht, kus Eesti mees on valmis tulema pereterapeudi juurde.“

Kui lahendust ei tule, järgneb lõplik lahkuminek, aga see ei tähenda veel, et probleemid jäävad selja taha. „Inimestel on illusioon, et lahutame ära ja saame kogu sellest jamast lahti. Aga kõik jätkub veel aastaid,“ ütles Koppel.

Tarvo Tendal Lepituse Instituudist, lisas hämmastava statistika: tema juurde jõuavad pered keskmiselt alles kolm aastat (!) pärast seda, kui reaalselt lahku mindi

Probleem peitub selles, et lahus vanemad kannavad pea alati silmaklappe – nad usuvad, et just nemad on parem vanem ja teine pool ei mõista miskit.

„Nad võitlevad selle üle, milliseid kindaid tuleb kanda, millises koolis peab käima, mida tohib süüa…“ ohkab Koppel. Tegelikult näeb laps aga tema sõnul kahte vanemat, kes omavahel võitlevad, ja iga lapse muret üritatakse sel juhul ühe vanema poolt teise süüks ajada. „Laps kogeb, et ta on alati üksi ja ta ei saa kummalegi vanemale rääkida, mis tema elus tegelikult toimub,“ sõnas terapeut.

Kuhu laps elama jääb?

Üks peamisi teemasid tülitsevate vanemate vahel on lapse elukorralduse küsimus: kumma juurde noor elama jääb. Arutelu algatajaks oli Lapsele Vanemad MTÜ, kelle esindaja Elo Madissoon hindas, et nii nagu alati, enam jätkata ei saa.

„Tänapäevane tüüpiline lahendus, kus pärast lahkuminekut jäävad ühele vanemad lapsed ja teine maksab elatist, on aja ära elanud,“ sõnas Madissoon. Ta tõi välja Skandinaavias tehtud uuringud, mille järgi on ainult ühe vanemaga elaval lapsel tulevikus 32 korda suurem tõenäosus sooritada enesetapp ja 10 korda suurem tõenäosus langeda alkoholi või uimastisõltuvuse küüsi võrreldes nende lastega, kes veedavad pool aega ühe, pool teise vanemaga.

Elo MadissoonFoto: Teet Malsroos

Just seda viimast näeb Madissoon parima lahendusena. „Lapsele tekib pärast lahkuminekut kask kodu, kus laps vaheldub kas iga nädala või paari-kolme päeva jooksul,“ selgitas ta, et nii ei ole ka kumbki vanem liialt koormatud ja neil on piisavalt aega, et elada oma elu. „Siin on räägitud, et see on lapse solgutamine ühest kohast teise, aga Kõik uurimused näitavad, et see on ka lastele parem, kui nad kasvavad üles mõlema vanema juures.“ Madissoon lisas: „Värske uuring, neid on küll veel üks, näitab, et kui tülis vanematele sundida peale jagatud vanemlus, siis nende suhtlus paraneb.“

Arvamus pealesunnitud jagatud kasvatamiskohusest oli teistele paneelis osalejatele aga täiesti vastumeelne.

„Parem on see, kui lapsel on üks kodu ja ta külastab teist vanemat. Siis on tal oma kodu, oma ruum,“ ütles Tendal. Mehe sõnul tuleb iga hinna eest vältida olukorda, kus lapselt küsitakse, kumma vanema juures elamist ta eelistab. „Ei arvestata, et kui vanemad on omavahel sõjas, on lapsel usalduskonflikt. Et ta peaks üldse valima, on absurdne, mõlemad vanemad on kallid.“

„See kokkulepe ei pruugi mahtuda neisse raamidesse, mida me suudame ette kujutadagi, aga peaasi, et konflikt saaks lahenduse,“ täiendas Koppel.

„Esmane probleem laste jaoks on vanemate konflikt – see kahjustab kõige rohkem, mitte elukorraldus,“ ütles omaltpoolt Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Andra Olm. „Me ei saa öelda, et 50-50 lahendus on igale perele parim. Milline on parim, peab vaatama kohtunik, kui asi nii kaugele jõuab. Aga ideaalis pannakse kõik need küsimused, näiteks kus laps hakkab koolis käima, vanemate rahuliku arutelu teel paika.“

Andra OlmFoto: Teet Malsroos

Siin ongi oluline roll lepitajatel. Tendali toob välja mulluse statistika Tartust: „Kokku käisid 28 paari lepituses, seega 56 inimest ja need puudutasid 45 last. 23 puhul jõudsid paarid mingile kokkuleppele ja selleks kulus keskmiselt viis pooleteisetunnist kohtumist.“

Praegu on lepitajaid Eesti liiga vähe. Olm kinnitas, et ministeeriumis ollakse probleemist teadlikud ja aastaks 2022 on eraldatud raha, et siis saaksid tööle asuda juba uued välja koolitatud lepitajad.

16 KOMMENTAARI

m
Mitte ainult Ema 13. august 2019, 13:17
Olen ema kärgperes. Minu lapsel on kaks täisväärtuslikku kodu- ema kui isa juures+ vahvad vanavanemad. Ma ei mõista emasi, kes iseennast vabatahtlikult põletavad, elus on palju mida nautida ja mille nimel elada. Lastele on vaja isa, jagage vastutust.
i
ikkagi inimene 13. august 2019, 11:43
Paljud vanemad saavad täna hakkama ilusasti laste üleskasvatamisega. Aga suur osa ei saa, sest nad peavad võitlema, et kellele lapsed "kuuluvad&q...
(loe edasi)
Loe kõiki (16)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee