Üks näide. Jalutasin pärast tööpäeva koju, õlal rippumas fotokott ja käes poest ostetud kerge einematerjal, kui selja tagant lähenes nelja tõukerattaga 17–19aastaste noorte kamp, kes 15 meetri kauguselt kella lasid ja karjusid, et tulge eest ära. Kiirus oli neil põhjas ja ilmselt ei kavatsenudki nad seda maha võtta.
Vaatasin neile otsa ja seisin nimme koha peal, hoides kergliiklusteest veidi kõrvale, kui üks neist mu käe otsas rippunud poekoti puruks sõitis. Meid ümbritses veel umbes seitse inimest ja üks vanem prouagi oli sunnitud oma poekoti ühes kanamunade ja Alma piimaga käest viskama.
Sarnased olukorrad korduvad ristmikel, kust tõukerataste juhid sõidavad risti üle, ilma et neid huvitaks, mis toimub nende ümber. Kui autojuht kipub roolis veel ka telefoni näppima ega märka külje pealt lähenevat liiklejat või veel hullem – süttinud punast foorituld –, siis ongi õnnetus käes.
Probleem pole mitte elektritõukeratastes, vaid juhtides, kellel pole kaasliiklejatest sooja ega külma.
Sisuturundus
11 KOMMENTAARI