Et valitsuse tööd on paljuski varjutanud EKRE-le meediakajastust taganud nn kõllid – eri ühiskonnagruppe ärritavad väljaütlemised –, millele Isamaa juht Helir-Valdor Seeder pole tahtnud reageerida ja mis pole peaminister Jüri Ratasele jätnud muud valikut kui ministrite nimel pidevalt vabandust paluda, on omaette saavutus, et selliselt toimetav koalitsioon niigi kaua võimul püsinud on.

Küll aga ei tähenda see, et tööd polegi tehtud: riigireform hakkab kuju võtma, riigieelarve revisjoniks käivad ettevalmistused, võõrtööjõuga seotud probleemid on tõsiselt käsile võetud ja rahvastikuministri haldusalas toimuvast võiks loota, et sündimuse kasv saab peagi tugeva hoo sisse. Silmaga nähtav muudatus on aga viina hinna oluline langus pärast alkoholiaktsiisi langetamist – soomlaste ostupidu kogub vaikselt tuure ning nii mõnigi külamees jätab nädalavahetusel Lätti sõitmata.

Paraku paistab saja päevaga saavutatu üksnes asendustegevusena täitmist ootavate palju kõlavamate valimislubaduste kõrval: Keskerakonna pakutud erakorraline pensionitõus lükkus määramatusse kohe, kui selgus riigirahanduse täbar seis; takerdunud on ka Isamaa suurejoonelised plaanid pensionireformiks. Teadusele lubatud lisarahast ja õpetajate (ning teiste riigipalgaliste) kopsakast palgatõusust rääkimata.

Siit pole kaugel järeldus, et koalitsioonil jagub koostöötahet täpselt nii kaua, kui püsib lootus positiivseks majandusprognoosiks. Vastasel juhul on raske mõista, mis motivatsioon peale peaministritoolist kinnihoidmise võiks oma valijatega pahuksisse läinud Keskerakonnal selle koosseisuga jätkamiseks veel olla, kui parlamendimatemaatika lubab teisigi kombinatsioone.