Kommentaar

Anna-Kaisa Oidermaa | Kuidas kaitsta laste vaimset tervist? (5)

Anna-Kaisa Oidermaa, kliiniline psühholoog, hingeabi portaali peaasi.ee tegevdirektor, 6. august 2019, 18:08
Foto: ERAKOGU
Võime lugeda hirmsaid lugusid sellest, et lapsi peaks kaitsma õpetajate eest. Lapsi peab kaitsma ka vägivaldsete ja halvasti käituvate lapsevanemate ning kindlasti nutisõltuvuse ja muude küberohtude, aga ka suhkru, transrasvade, kurjade koerte, autode ja jalgratturite eest.

Lapsevanemana võin öelda, et ohud valitsevad iga nurga taga. Ja kaitsma peab lapsi tõesti, kas või selleks, et oma geneetilist koodi edasi kanda. Kas oleks aga võimalik leida mõni kindel määratlus, mille põhjal saaksin vanemana öelda, et olen oma lapse jaoks piisavalt teinud? 

Lapsepõlvetraumad mõjutavad hilisemat elu

Juba üle 20 aasta tagasi avaldati USAs üks oluline uuring. Uuriti, kuidas mõjutavad lapsepõlve negatiivsed sündmused inimese elu ja tervist. Negatiivsete sündmustena kaardistati emotsionaalset, füüsilist või seksuaalset väärkohtlemist, aga ka emotsionaalset või füüsilist hooletusse jätmist ja koduseid olusid, nagu lapsevanema vaimse tervise häire, sõltuvus, vägivald perekonnas või ka lapsevanema viibimine kinnipidamisasutuses. Leiti, et mida enam on negatiivseid lapsepõlvesündmusi, seda tõenäolisem on erinevate raskuste tekkimine hilisemas elus. Näiteks kui neid on rohkem kui neli, siis on südamehaiguste risk üle kahe korra ja enesetapukatse risk üle 20 korra kõrgem. Kui inimesel on üks kuni kolm negatiivset lapsepõlvesündmust, suureneb alkoholismi tõenäosus ligikaudu kümme korda. 

Pärast eelnimetatud ACE uuringut on paljud teadlased ja praktikud kirjutanud rohkelt teadusartikleid, andnud soovitusi nii isiklikuks eluks kui ka poliitika kujundamise tarbeks. Sest selge on see, et kuigi geenidel on suur mõju, on keskkonnatekkeliste terviseriskide leevendamine või ennetamine võimalik. Negatiivsed sündmused, mis meie elus võivad juhtuda, ei ole niisama halvad asjad, mille puhul võime öelda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Need mõjutavad oluliselt ka aju arengut. 

Mida siis laste aju kaitsmiseks teha saab? Lapsed vajavad vastastikust suhet. See tähendab, et kui laps nutab, sirutab käed teise poole, siis on vaja sellele vastata. Näiteks luua silmside, kallistada. Seda ei ole ju teab mis keeruline teha. Kui inimene on väikelapse east välja kasvanud, on tal vaja, et täiskasvanud aitaksid arendada tema probleemilahendusoskusi, kasvatada impulsikontrolli ja seada pikaajalisi eesmärke. On vaja usalduslikku suhet vähemalt ühe täiskasvanuga. Hea, kui see on oma lapsevanem, aga vahel võib see olla ka õpetaja, treener, vanavanem, onu, tädi või naaber. Pole ju palju tahetud?

Lapsel on vaja, et aitaksime vähendada aju arengut pidurdavat stressi. Parajal määral stressi on liikumapaneva ja mobiliseeriva toimega, aga kui stress on pidev või väga tugev, muudab see inimesed haavatavamaks. Osa lapsi hakkab raskuste korral seda väga intensiivselt välja näitama, kas siis riskikäitumise või erinevate emotsionaalsete reaktsioonidega, osa tõmbub endasse või proovib lihtsalt lõputult tubli olla. Täiskasvanute asi on seda märgata ja aidata stressi leevendada, olgugi et see tegevus võib vahel päris stressitekitav olla.

Meil puudub vaimse tervise poliitika

Laste kaitsmine ja kasvatamine ei saa olla vaid peresisene asi. Kui tõmbame seose selle vahele, kui suured on ühiskonna majanduslikud kulud terviserikete ravile ja kui suured on kaod töökohtadel kas või ravimata depressiooni või ärevuhäirete tõttu, on selge, et siin peaksime tegutsema ühiselt. Ennetamine on alati odavam kui ravi. Suitsuandurite paigaldamine on soodsam kui tulekahjude kustutamine. Selleks võiks olla head programmid, nagu näiteks „Imelised aastad“, „Räägime lastest“ või Gordoni perekool – kergesti kättesaadavad vahendid lastekaitseks vanemlike oskuste toetamise kaudu. Kiusamisvastased programmid võiksid olla iga lasteaia ja kooli igapäevaelu osaks. Õpetajaid, sotsiaal- ja lastekaitsetöötajaid võiks toetada piisavalt, et nad oskaksid ja jaksaksid lapsi kaitsta.

Sest tegelikult on meil laste kaitsmiseks tarvis toetada täiskasvanuid. Ei ole veel kohanud täiskasvanut, eriti lapsevanemat, kes tahtlikult halba soovib. Sageli sünnivad negatiivsed elusündmused oskamatusest, ülekoormusest ja sellest, et lihtsalt ei tea või ei jaksa. Suheldes inimestega, kes pereelus või töö kaudu lapsi kaitsta ja nende vaimset tervist toetada soovivad, ei ole näinud, et puudu jääks heast tahtest. Isegi raskusi juba märgatakse. Pigem jääb vajaka teadmistest, oskustest või iseenda sisemistest ressurssidest, ollakse ise ülemäärase stressikoorma all või lihtsalt väsinud, haiged.

Hoolimata sellest, et teoreetiliselt tundub kõik imelihtne olevat, on miskipärast tegelikke lahendusi napilt. Paljud pered elavad vaesuses, vaimse tervise probleemidega vanemad ja lapsed kannatavad isegi aastaid enne abini jõudmist, depressioonisümptomite esinemine noorukite hulgas on viimase laste heaolu uuringu järgi kasvanud. Puudub vaimse tervise poliitika, kuigi ennetuse olulisusest räägitakse ka meie riigis juba aastaid. Kas jäävad siin tegelikud sammud selle taha, et teadlikkuse kasv, näiteks ACE uuringu järelduste omaksvõtt, on pika vinnaga? Või on kõik need mured laste ja tuleviku pärast meid hoopiski halvanud ning me ei usu lahenduste võimalikkusesse. On need kaks asja omavahel ehk seotud? 

Õnneks saame midagi laste aju ja pea kaitseks ette võtta. Kui näeme, et laps on stressis, saame minna tema juurde, anda talle teada, et oleme teda märganud ja vähimal juhul hea sõnaga toeks olla. Eks seda saab isegi täiskasvanute puhul rakendada. Kui näeme, et laps on hädas ja vanemad teda aidata ei saa, on alati võimalus ja ka kohustus sellest lastekaitset teavitada. Võib helistada lasteabi numbril 116 111, olemas on ka ohvriabi telefon 116 006 ja vaimse tervise kohta saab lisa uurida ning konsulteerida e-nõustajatega Peaasi.ee-st.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee