Kommentaar

Toomas Alatalu | Välispoliitika algab naabri õllehinnast (16)

Toomas Alatalu, vaatleja, 5. august 2019, 17:53
Taasloodud vabariigi algaastail moodustus kohe seltskond, kel oli ettekujutus suurest poliitikast ja asjade ajamisest Euroopas ning ajal, kui teised veel kohalikku pirukat jagasid, kavandasid nemad sihipäraselt kohtade sissevõtmist Euroopas. Tasub mäletada, kuidas kiirkorras loodud Reformierakond üritas 1995. aasta valimiste järel iga hinna eest valitsusse saada.

Teisel katsel see õnnestus ja Siim Kallasest sai välisminister. Sest – aprillist novembrini 1996 oli Eesti eesistuja Euroopa Nõukogus ehk siis Siim oli kohe kogu Euroopa ees. Tema bravuurikas taktika teha kõigi silme ees piirileping Venemaaga kukkus Petroskois haledalt läbi ja peaminister Tiit Vähi vallandas ta päevapealt. 2001. aasta lõpus, kui sai kindlaks pääs Euroopa Liitu ja NATOsse, kombineeris Kallas taas. Diil senise vaenlase Edgar Savisaarega andis talle peaministri koha ja CV, mis tagas kõrge ametikoha Euroopa Liidus. Enne sündis ilmselt veel salalepe eurokohtade asjus Juhan Partsi ja Res Publica äraostmatutega. Tuleb tõdeda, et tänaseks on ka Partsi/Ken-Marti Vaheri asjus see leping täidetud.

Musta pesu muu maailma ees ei pesta

Tosin aastat hiljem terendus juba Euroopa Liidu eesistumine (2017. aasta teisel poolel), ent ettenägematus missugune! – 2016. aastal kõrbes esmalt läbi oravate presidendikandidaat. Järgmisena tuli võimule esimene ja 2019. aastal juba teine Reformierakonnata koalitsioon ning seda ikka aastakümneid valeks peetud Keskerakonna juhtimisel. Esimese uue koalitsiooni aegu suutis pikalt riigiameteis püsinud seltskond ja ajakirjandus üldiselt keelt hammaste taga hoida ning tehti vaid üksikuid märkusi uute ministrite ja riigi esindajate väidetava harimatuse kohta. See oli ka loomulik, sest Euroopa ladvik tuli ise kohale ja kõik oli nii-öelda üle kontrollitav.

Riigikogu valimiste järel sai ilmsiks, et toimunud võimupööre jääb siiski kauaks, mis tähendab ka värskendust ametnikkonnas, sealhulgas Euroopa sissetulekutele pääsevate ridades, ja vallanduski see, mis praegu toimub: erakordselt inetu kampaania uue valitsuse ja uute tulijate vastu nii kodus kui ka välismaal. Seda ka välispoliitikas, kus on reegliks, et lähtutakse eesmärkide ja tegevuste ühtsusest, toimitakse meeskonnana ning musta pesu muu maailma ees ei pesta. 

Patustamine viimasega tipnes välisministeeriumi kõrge ametniku arvamusega, mis heitis varju ministri ja kogu valitsuse poliitikale. Mees ise on küll juba Brüsseli otsealluvuses, ent Ukraina, kuhu ta tööle läheb, on ju kogu aeg saanud praktilist nõu Eestist. Matti Maasika soolo tuletas paratamatult meelde Eesti ametnikkonna esimest vastuhakku uuele ministrile, mis sündis 1995. aastal, kui välisministriks sai Riivo Sinijärv. Hiljem kirjutati meedias pikalt sellest, kuidas ametnikud ignoreerisid uut ministrit, kel põhjust huvitumiseks jagus – puhkes kurikuulus „kilusõda“ Lätiga ja kaotati eeskätt seetõttu, et ametnikel nappis teadmisi rahvusvahelisest mereõigusest. Välispoliitikat jagavate isikute praegusesse konflikti sattumise tagamaa on esmapilgul tunduvast märksa sügavam ja laiem ning nõuab ajaloo meenutamist.

Eesti välispoliitikat on juhtinud mitmed värvikad isikud ja samas toimetati ilma kokkulepitud tegevusplaanita kuni liitumiseni NATO ja Euroopa Liiduga, millest alates said viimaste kontseptsioonid ka Eesti tegutsemisjuhenditeks. Nagu teada, toimus liitumine ELiga meie endi, ent ka teiste Ida-Euroopa riikide põllumehi ebavõrdsesse olukorda panemise seisus. Üsna varsti sai selgeks, et Brüsseli lubadused ei maksa midagi ehk nende täitmise eest tuleb võidelda! Eesti valitsuste aur läks aga üksnes e-riigi, küberkaitse jmt edendamisele.

Eesti välispoliitika kõrghetkeks võis pidada seda, kui USA riigisekretär Hillary Clinton võttis Urmas Paeti enda kõrvale demokraatia edendamise programmi LEND kaasjuhiks. Sealtpeale kohtus Eesti välisminister teistes riikides ka sealsete opositsiooni ja valitsusväliste organisatsioonide juhtidega. Paraku on välispoliitika pidevas muutumises ja LEND lõppes koos Clintoni lahkumisega ametist. Eesti välispoliitika kõrgustesse viidud tase aga jätkus sisepoliitikas, kus 2014. aastal otsustati USA ja Prantsusmaa eeskujul vastu võtta kooseluseadus. Ignoreerides tõsiasja, et mainitud suurriikides sündis see pärast 30–40aastat kestnud pidevat arutelu. Eestis tehti asi ära nelja kuuga! Mis kõik järgnes, on teada.

Lätti sõitjad protestivad välispoliitika vastu

Paraku jõudsime nii ka seisu, kus demokraatlikus ühenduses olev rahvas protestis väljast toodud – riigikogu valimistel teemat ju ei arutatud – seaduse vastu. Läks kõigest aasta, kui tuli uus välispoliitiline prahmakas: Saksamaa valitsuse kutsel valgusid immigrandid Euroopasse. Eesti ladvik aga ilmutas jälle soovi silma paista, lubades vastu võtta 1064 pagulast, samas kui Läti ja Leedu vastavad arvud olid 737 ja 710. Hiljem arve küll korrigeeriti, ent rahvas, kes 2004. aastal veel leppis ebaõiglusega, sest peamine oli pääs Euroopa Liitu, enam oma rahulolematust Brüsseli läbimõtlematu poliitikaga ja Eesti poliitikute ülipüüdlikkusega ei varjanud. Avalikud protestid kinnitasid, et Eesti välispoliitikal puudub suure osa rahva toetus.

Välispoliitika tegemine on paljus elitaarne (tuleb palju õppida jne), ent ta peab olema samas rahvale arusaadav, et toetust pälvida. Kui see puudub, kipuvad poliitikategijad kohe süüdistama rahvast ja nii on see olnud 2014. aastast peale, ehk siis praeguste väljaütlemiste alge on neis päevades.

Eesti välispoliitika teiseks nõrkuseks on see, et meil ei arvestata otsustatu mõju teistele riikidele. Lihtsaim näide on meie alkoholipoliitika, mis meie asukohast tulenevalt on ju ka osa välispoliitikast – hinnapoliitikat tehes tuleb arvestada hindadega naaberriigis. Kuna osturetked Lätti kulmineerusid seal poliitkogunemisega 24. veebruaril 2018, siis oli see protest meie välispoliitika vastu. Pigem just see – vajaliku koduse pinna puudumine jalge all ja mitte iga uue (vs. uusvana) valitsuse uuendused, seda ka välispoliitikas – on peamine põhjus, miks võimu kaotanud seltskond kurdab oma rahva ja teiste poliitikute rumaluse üle välismaa poliitkoridorides ja meedias.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee