Kommentaar

Siiri Laidla | Kuked ja kajakad (6)

Siiri Laidla, kirjanik, 2. august 2019, 17:18
Foto: Pixabay
Kas mäletate Vello Orumetsa „Rannapiiga“ laulu? Mandrimees meelitab merelembelist neidu igal moel, lubades isegi kukest katusele kajaka teha. Tundub, et need laulusõnad on meie tänases Eestis kuidagi äraspidiselt tõeks saanud.

Olen tartlane, täpsemalt annelinlane. Elan siin juba kolmkümmend aastat. Algselt kõledate majamürakatega asustatud peaaegu et tühermaast on saanud mõnus, rahulik, südalinnamelust ja pidevast liiklusmürast prii elupaik paljudele. Siin on hea lastel mängida, koeraomanikel ja pensionäridel jalutada. Ent selle paiga võlud on avastanud ka kajakad. Need suured, majesteetlikud veelinnud, kes kiljudes saadavad lahkuvaid laevu merele. Kuid Annelinnas merd ei ole. Miks on kajakad oma loomuliku elupaiga hüljanud?

Paguluses linnupojad

Jah, nüüd tuleks laulda: „Kajakast teeme katusele kuke“. Kevadest saati hüüavad kajakad meid ärkvele. Majakatustel on need kavalpead leidnud nutika, turvalise pesapaiga. Nüüd, kus hallisulelised pojad juba täismehemõõtu, kuid titele omaselt abitud, on lausa hale vaadata, kuidas mõni neist maad mööda ukerdab ja haledalt piiksudes emmet appi hüüab. Ja emmed on varmad oma lapsukesi kaitsma, kollased nokad piigina löögivalmis. Mõned inimesed olevat poegi kaitsvailt kajakatelt ka „füüsilise märkuse“ saanud. Huvi pärast uurisin veidi Vikipeediat, seal leidub värvikaid näiteid, mis korduvad igal suvel. Kajakad pole vallutamas ainult Tartut, vaid ka teisi linnu.

On inimesi, keda linnastunud kajakad tõsiselt häirivad. Nad nõuavad lindude hävitamist, mõni ekstremist tegeleb lausa omakohtuga. Leidub neidki, kelle meelest toovad valged linnud kivikarpide vahele hoopis vaheldust ja elurikkust. Mina olen kolmandat sorti: mind ajendavad mere kutse unustanud kajakad laiemalt mõtteid mõlgutama.

Need hallikirja kajakapojad on tegelikult immigrandid. Pagulased, kui soovite. Immigrandid vastu oma tahtmist. Nad toodi ilmale mitte kusagil kajakalaiul, vaid kõrghoone katusel. Nad peavad nüüd oludega kohanema. Võime neile algul kaasa tunda, aidata, kuid mingil hetkel käib krõks ja hakkame neid vihkama. Sellised ülbed tulnukad! Mingu sinna, kust nad tulid! S*ttavad siin meie autosid, ei hooli meie kommetest, tiirutavad prügikastide ümbruses, levitades vastikuid haigusi. Paljunevad. Ülbitsevad.

Ülestunnistuse korras – olen Annelinna asukana selle algaastatel niimoodi mõelnud ka kohalikest venelastest. Praegu pole mul küll ühtki halba kogemust ega seika esile tuua, mis põhjustaks nende halvustamist. Vastupidi: tunnen mitut vene inimest, näiteks koeraomanikke, kellega on tore vestelda. Üritan oma roostes vene keelt kasutada, tema aga räägib minuga püüdlikult eesti keeles. Vahest olengi selline rahumeelne? Jah, küllap sedagi. Ka kajakate probleem läheb ju mööda. Küll nad sügise poole jälle mere kutsele järgnevad.

Kodumetsas pole ruumi

Samas – massilise migratsiooni probleem niisama valutult mööda ei lähe. Nad tulevad selleks, et jääda. Kuidas sellega toime tulla, pole praeguse kirjatüki teema. Küll meenub mulle üks hetk: oli aasta 1964, olin nelja-aastane. Meie korteri ukse taha ilmus tõmmupalgeline perekond, ilmselt ühest sõbralikust vennasvabariigist. Paluti juua ja luba tualetti kasutada. Ema lubas. Hiljem selgus, et meie esikust olid kadunud talvesaapad ja ruuduline pearätt. Ema nuttis. See rätt oli ta ainus mälestus oma emast.

Mitte üksnes kajakad, vaid ka metsloomad on oma kodusest võpsikust migreeruma hakanud. Karu jalutab mänguplatsil, ilves toimetab õunaaias, hunt hammustab oma koera kaitsval perenaisel suisa koduukse vahel nina peast... Selliseid uudiseid kohtab meedias iga päev. Mis seda põhjustab? Eks ikka see, et kodumetsas pole enam ruumi. Kes on süüdi? Kas tõesti migrandid ise? Mida selline olukord kaasa toob? Ei taha ennustada. Meil on targad poliitikud, keskkonnakaitsjad, visionäärid. See peaks olema nende töömaa.

Seniks aga – kas teeme kajakast katusele kuke? Või siirdume suvitama? Maale vanaema juurde, ehtsalt kukelt äratust saama? Unistada ju ikka võib. Muretsemine ei muuda midagi. 

Talv tuleb ju niikuinii. Talvel on juba teised mured. Mis aga saab siis, kui talve enam ei tulegi? Ja metsloomad asuvad meie asulaid ja linnu hõivama? Vastust teab vaid tuul.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee