Kommentaar

Mart Helmest ei tee dissidenti tõsiasi, et ta murrangulistel aastatel oma kodutalus – ülekantud tähenduses! – oinaga tõtt vaatas.

Mart Soidro | Eesti iseseisvuse taastamisest. Vol 2 – Kas Mart Helme oli tõesti dissident? (63)

Mart Soidro, literaat, 1. august 2019, 15:09
Poleks arvanud, et mu eelmise nädala arvamuslugu „Vihkamisest ja iseseisvuse taastamisest”, kus peatusin põgusalt ka Mart Helme pilli- ja pullimehe karjääril, nii palju kirgi üles kütab.

Kõik sai alguse siseministri õnnitluskirjast Suurbritannia uuele peaministrile Boris Johnsonile, kus EKRE esimees lubas muu hulgas jagada kogemusi, „mida Ida-Euroopal on pakkuda oma suveräänsuse taastamisel.” Milliseid kogemusi Helme silmas pidas? Enda või teiste omi? Kui sellise õnnitluse saatnuks EKRE auesimees, poleks ma kõssanudki – Arnold Rüütel ju teab, kuidas ühes liidus toimetada ja sealt sobival hetkel välja astuda. Mart Helme oskustes, kes 80ndate teisel poolel tegeles põllumajandusega ja elas küllaltki eraklikku elu, ma selles nii kindel ei ole.

„Mina mässasin nõukogude võimu vastu rahulikult /- - -/ Mina olen alati olnud dissident, aga see ei tähenda, et ma oleksin pidanud jätma oma loomad ja kasvuhooned hooldamata ja minema lippu lehvitama,” tunnistab Helme intervjuus Eesti Päevalehele (31.06.2019).

Dissidendid polnud nahahoidjad

Vahemärkusena olgu öeldud, et Mart Helmest ei tee dissidenti tõsiasi, et ta murrangulistel aastatel oma kodutalus – ülekantud tähenduses! – oinaga tõtt vaatas. Dissidendid ei olnud nahahoidjad, vaid vastupanuvõitlejad – Mart Niklus, Enn Tarto, Jüri Kukk, Lagle Parek, Arvo Pesti, Heiki Ahonen, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo virelesid vangilaagrites ajal, mil Helme ajakirjas Pioneer toimetas. Dissidendid asusid rahvusliku kaitserinde eesliinil, tõmmates endale teadlikult vastaste kõige ägedama tule. Nende võitluse varjus said tagapool olevad maailmaparandajad kergemalt ja vabamalt hingata.

Aga Helme polnud ka mingi maailmaparandaja. Talle ei tehtud ettepanekut „40 kirjale” alla kirjutada, kuigi temavanuseid kultuuritegelasi, kes selle pöördumisega liitusid, oli küllaga (Tõnu Kaljuste, Kersti Kreismann, Andres Langemets, Mati Sirkel, Juhan Viiding). Aga see pole Helme süü.

Liigume ajas edasi. Mart Helme tunnistab intervjuus, et ta ei ole massiinimene ja ei käinud seetõttu ka massiüritustel. Olgu selle hüsteeriaga nagu oli, nüüdseks on Helme sellest kartusest üle saanud ning vähemasti kord aastas tõrvikurongkäigul kolonni peas. Aga see selleks. 

Tegelikult oli 80ndate teisel poolel ja 90ndate alguses ka teisi vorme, kuidas iseseisvuse taastamisele kaasa aidata. Näiteks kuuluda Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Gruppi (MRP-AEG), kus oli vaid 18 liiget ja kus massipsühhoosist ei saanud juttugi olla. Hirvepargi miitingul osales Helme esimest korda vist alles eelmisel aastal, kuigi koos käiakse juba 1987. aastast alates. Rahvuslikud aated on Mart Helmele alati olnud kallid, ometi ei saanud temast ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liiget. Liigne tagasihoidlikus? Pigem ettenägelikkus! 

Erinevalt Arnold Rüütlist, kes teatas 23.veebruaril 1988. aastal, et „igal realistlikult mõtleval inimesel on selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole,“ oli Helme teist meelt: „Tollal tundsin, et niikuinii Nõukogude Liit variseb ja Eesti iseseisvus taastub, kas mina panen sinna käe külge või mitte.” Ja veidi hiljem: „Mind üldse ei huvitanud poliitika. Ma olin täiesti veendunud, et asjad lähevad õiges suunas.”

Mida selle jutu peale kosta?

„Aga kui ma vaid oleks ette sama tark kui minu naine tagantjärele,” tõdes Olari Taal juba 2004. aastal Eesti Päevalehele antud usutluses.

Fosforiit? Tänan ei!”

Raske oleks Mart Helmet ette kujutada tänaste väljaütlemiste foonil ka fosforiidivastase võitluse aktivistina. Ajaloolasena ei pruukinud Helme orienteeruda kaevandamise tehnoloogias, samas pidanuks aruka inimese peas hakkama vilkuma punane tuluke maardlate ehitamisega kaasneva migratsiooni suhtes. Või uskus ta Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli 31. märtsil 1987. aasta pressikonverentsi, milles „valitsusjuht” eitas tõsisemaid fosforiidikaevandamise plaane täielikult?

1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevade massimeeleoludega Helme muidugi kaasa ei läinud. Hoolimata sellest, et tõrvikurongkäigul ei olnud sinimustvalgete värvikombinatsioonide kõrval ühtegi Euroopa Liidu lippu.

Tsensuur veel eksisteeris, aga minu hinnangul oli sellest ajast alates ajakirjanduses võimalik avaldada artikleid, mida tagantjärele häbenema ei pea. Andres Langemetsa Looming, Rein Veidemanni Vikerkaar, aga ka Mart Kadastiku Edasi olid väljaanded, kus sõna saanuks kindlasti ka Mart Helme. Kui vaid tal selleks tahtmist olnuks.

Tagasihoidlikkus on muidugi omaette voorus ja vaba inimene – tõsi, mitte veel vabal maal – teeb, mis tahab. Ma ei tögaks siseministrit selle eest, et ta meie ajaloo murrangulisel hetkel maal pulle, sigu ja hanesid kasvatas. Eriti veel siis, kui see oli pere väheseid sissetulekuallikad. Oma särk on ihule ikka kõige lähemal. „Hane hind oli Pärnu turul 25 rubla. Kui sa 30 tükki maha müüsid, oli juba poole aasta palk taskus,” meenutab Martin Helme tollaseid olusid Paavo Kanguri raamatus „Mart Helme. Õnnesärgis sündinud”.

Enamik muidugi nii pragmaatilised ja ettenägelikud ei olnud. Mindi Toompeale, mindi teletorni ja telemaja kaitsma. Mis neid küll selleks sundis?

„See ei ole meeleheide, viha, raev, kättemaksuhimu, fanatism, rahulik saatusega leppimine või mis tahes muu emotsioon. See on lojaalsus. Ustavus millelegi, millele peetakse kohaseks või väärikaks lojaalne olla,” kirjutas Leo Kunnas, üks telemaja kaitsjatest, oma romaani „Sõdurjumala teener” viimasel leheküljel.

63 KOMMENTAARI

t
tomm 8. august 2019, 16:59
Huvitav spinn sotsilt. Mart ütleb, et vältisin massiüritusi, polnud poliitikast huvitatud ja olin kodune, aga iseseisvusmeelne. Sots kukub artiklis pi...
(loe edasi)
m
Magdaleena 8. august 2019, 16:38
Täiesti loll jutt. Miks pidi Helme tingimata tegema seda, mida soovivad temalt need praegused kisakõrid – mida nad ISE on Eesti heaks teinud?? – Ta el...
(loe edasi)
Loe kõiki (63)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee