Juhtkiri

Juhtkiri | Kas riik kaitseb inimest või inimest ründavat looma?  (28)

Ohtuleht.ee, 31. juuli 2019 18:27
Foto: Pixabay
Inimese seisukohalt on maailm hukas, kui metsloomad ja linnud ühtäkki ei tea oma kohta ja trügivad linnadesse ja taludesse. Kui tänavail reostavad ja karjuvad kajakad käivad paljudele lihtsalt närvidele, siis inimeste lähedust otsivad Vene karud või Hiiumaa naisele hambad näkku löönud hundilaadne elukas on juba eluohtlikumad ja meie kõigi turvatunnet ohustavad.

Lihtsaimaks ja paljude poolt tervitatavaks lahenduseks oleks äsja alanud karujahihooaega kasutades tüütud karud lihtsalt maha lasta. Loodusspetsialisti pakutud lahendus nimetatud karud kinni püüda ja viia mõnda teise Eesti piirkonda tähendaks ju lihtsalt probleemi tõstmist ühest kohast teise. Kinnipüütud karude tagasiviimine Venemaale ei anna samuti garantiid, et nad Eestisse uuesti tagasi ei tule. Hiiumaa juhtumi puhul on äraspidiselt jõutud olukorrani, kus ohver on hoopis justkui valetaja, sest kõik spetsialistid väidavad, et tegu ei saanud ju ometi olla hundiga. Kuid keegi ei räägi sellest, et ükskõik, kes too talunaise pureja ka oli, on ta endiselt vabaduses ja ei saa ju välistada uusi rünnakuid, kui kiskjal on inimvere maitse juba suus.  

Loomakaitsjad võivad ju arutada ka inimestest huvitatud karude ühest kohast teise ümberasustamist, kuid karuhirmus maainimene peab oma kodus edasi elama ega taha kuuldagi ametnike jutte loomade kaitsmise vajadusest. Ametnike loomakesksus võib aga viia selleni, et järgmiste loomarünnakute puhul võib kogukonnas tekkida soov neljajalgne probleem suurt kära tõstmata ja riiki informeerimata vaikselt isekeskis ära lahendada. Kuid seda me ju ometi ei taha, sestap – linnamehest otsustaja, kuula ka maainimest tema muredes ja proovi tema hirmudest aru saada. Või suudab mõni looduskaitsja anda garantii, et metsast välja tikkuvad loomad lõpuks inimohvriteni ei vii?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee