Esimene viga oli see, et oma saksa keele õpetaja maha lasnud Vahurilt oodati kodus ainult viitele õppimist ja kui seda ei juhtunud, sai ta rihma, mis oli poisile eeskujuks, et probleeme saab lahendada läbi füüsilise vägivalla ja pani ta lisaks kõigele oma isa kartma.

Vahuri saksa keele õpetajal Ene Sarapil oli komme oma õpilastele tunnustuseks käsi õlale või käele panna, aga kui Vahur sellest kodus rääkis, juhtus teine viga – isa tembeldas õpetaja pedofiiliks ja ei teinud oma lapse kaitsmiseks midagi.

Kolmas viga oli see, et poisi sõbrad ei uskunud Vahuri ähvardusi kooli tulistama minna ja oma õpetaja ära tappa, kuigi poiss sellest korduvalt rääkis, nimetas end psühhopaadiks ja küsis küsimusi nagu, „kas sa oleks mu sõber kui ma oleks mõrvar?“

Viimane viga oli see, et Vahuri kaasõpilased ei tõstnud häiret, kui poiss mõrvapäeval neile oma püstolit näitas. 

Refereeritud artikli täistekst Eesti Ekspressis.