Sisuturundus

Näitus „Ajareis – elu nõukogude Eestis“ viib magusmõrule ajarännakule! 

Sisuturundus, 31. juuli 2019, 09:30
Balti Jaama vanas jaamahoones on augusti lõpuni avatud näitus „Ajareis – elu nõukogude Eestis“, mis viib nõukaajal üles kasvanud inimese mõnusale nostalgiarännakule. Kui palju magusmõrusid mälestusi möödunud ajast see tagasi toob!

Näitusel käsitletakse 1970-1980ndaid aastaid – peaasjalikult igapäevast elu, jättes kõrvale poliitilise poole. Näituse tarbeks on täitsa nullist ja paari nädalaga ehitatud üks tõeliselt elutruu nõukaaegne korter.

Näiteks pisikeses magamistoas uhkeldab mööblikomplekt, mille omanik seisis terve öö selle endale saamiseks järjekorras. Kes julgeb magamistoas kapiukse lahti tõmmata (kuigi tavaliselt näitusel eksponaate puutuda ei tohi, siis siin on see täitsa lubatud), leiab autentse nõukaaegse naistepesu. Suured, soojad ja koledad – meenutavad rohkem lühikesi pükse kui aluspesu, mida naised tänapäeval kannaksid. Kõik on muide ka legendaarse Marati sildiga.

Vannitoas seisab aga võrdlemisi räsitud välimusega WC-pott ja vann. Ootad, et WC kõrval oleks ka tualettpaber? Oh ei! Selle asemel leiab hoopis ruudukujulised ajalehetükid. Kui mõni noorem inimene võiks kergitada kulmu ja imestada, kuidas jäiga ajalehepaberiga tagumist poolt puhastati, siis selleks oli oma nipp: kortsutades paberit, muutus see hoopis pehmemaks. Taolise uudistootega nagu tualettpaber, said nõukogude inimesed tuttavaks alles 1970. aastal.

Lastetoas vaatab vastu terve hulk tõeliselt läbi mõeldud detaile: hobukiik, vanker, raamatud, rinnamärgid, lelud, ranits. Üks pisike nüanss reedab sellegi, et korteri hüpoteetilised omanikud on kuidagi seotud välismaaga. Laualambil on välismaa nätsupaber! Kui nõukaaegne laps sai mingil põhjusel proovida välismaa nätsu, siis loomulikult ei visanud ta paberit ära, vaid pani silma alla. Näiteks laualambile.

Nii magamis- kui lastetoas ilutseb üsnagi vanamoodne tapeet – kusjuures selle leidmine oli üks suurimaid väljakutseid. Kuigi retrostiil on moes, siis päris sellise tasemeni mitte. Tapeet õnnestus viimaks leida sõprade-tuttavate vanadest varudest.

Köök on aga näitusel veidi suurem kui see päriselt oli – hruštšovkade pisemad köögid olid kõigest 4 ruutmeetri suurused, mis tähendab nüüdisajal tohutut peavalu. Paraku ei taha sinna ära mahtuda ka kõige elementaarsem köögitehnika. Väikestel köökidel oli tegelikkuses oma mõte – tol perioodil otsustati, et töölised hakkavad sööma töölissööklates ja naine vabastatakse köögiorjusest.

Vaadates veidi ringi, leiab tegelikult asju, mis praegugi paljudes köökides alles on. Näiteks punamummulised maitseainete ja muu vajaliku topsid, kandikud või kuldse äärega taldrikud.

Koridoris lebab punase telefoni kõrval aga telefoniraamat, mida tohib südamerahus sirvida. Nii võibki leida mõne tuttava 40 aasta taguse telefoninumbri... Muide, telefoniraamatu esimestel lehekülgedel on ka telefoni kasutamise õpetus.

Astudes sellest hüpoteetilisest korterist välja, jõuab suurde saali. Sealt leiab nii koolipingid, vanad autod, ajakirjad, hoidiseriiulid kui ka elutruu poe ja kohviku.

Nii mõnegi noore jaoks tekitab üllatust just pood – miks ometi on lettidel sedavõrd vähe asju? Kust leiab suured ostukärud? Nõukaaegsed korvid olid pisikesed, eesmärgiga mahutada sinna võimalikult vähe. Asetades korvi kaks pakki piima, saia ja vorstijupi, oli korv juba üsna täis – milleks siis enam muud vaja osta… Kaubavalik oli nõukaajal kesine. Kui saaks tõsta mõne praeguse aja pisikese poe 40 aasta tagusesse perioodi, oleks tegemist kõige luksuslikuma kauplusega. Näiteks võib tuua, et maapoodidesse viidi keeduvorsti kõigest kord nädalas ja et seda jätkuks kauemaks, müüdi igale inimesele korraga vaid 200 grammi.

Näituse „Ajareis – elu nõukogude Eestis“ jaoks võib julgelt planeerida mitu tundi – lihtsalt nii palju on vaadata, imetleda ja lugeda. Kui ühelt poolt on see nõukaajal elanud inimese jaoks mõnus nostalgiaretk, siis teisalt on tegemist ideaalse kohaga, kuhu tuua lapsed. On garanteeritud, et igal pisipõnnil vajub suu lahti, kui selgub, et telekat ei saagi puldiga avada, telefoni otsas on juhe, poes polegi kümmet erinevat sorti kommi ning koolis jõid kõik veeautomaadi gaasivett samast klaasist!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee