Kommentaar

Kätlin Konstabel | Kuidas aidata ummikussejõudnud last? (2)

Kätlin Konstabel, psühholoog ja pereterapeut, 29. juuli 2019, 18:25
Lapsevanemad peaksid laste vastu rohkem huvi tundma, neid kuulama ja märkama. Vähemalt siis, kui neist hoolivad ja nende heaolu tähtsaks peavad. Vanemad tegelikult enamasti hoolivadki ja teavad seda kõike ning muretsevad (tihti ülearugi), et kas nad ikka on piisavalt head, kas hoolivad ja armastavad piisavalt. See tundub ju nii iseenesestmõistetav ja soovitused nii lihtsad, et paraku unustatakse tihti ära küsimus, millised eeldused peavad olema täidetud, et lapsevanem hoolida, märgata ja kuulata saaks.

On tõsi, et tihti on hoolivuse näitamine vanemlusoskuste taga ja tõsi on seegi, et nende parandamiseks on Eestis üha rohkem ja rohkem koolitusprogramme. Kuidas tähelepanelikult kuulata ja selgelt reegleid seada. Mina-sõnumid ja peegeldamised. Jonniva lapsega toimetulek. Kõik need ja muud teemad.

Tuleb seada prioriteedid

Neist koolitustest pole aga paraku vähematki kasu, kui vanema enda sees on sügav ebakindlus, oskamatus omaenda tundeeluga hakkama saada või muude eluvaldkondade lahendamata probleemid. Kui lapse pahameel või kurbus tekitavad vanemas automaatselt mõtte „järelikult olen täiesti läbikukkunud lapsevanem“, siis võib see tunduda nii kohutav, et ta blokeerib enda jaoks kõik lapse abipalve- ja muresignaalid. Ta lihtsalt ei suuda olla avatud ja kõige paremas mõttes uudishimulik, sest pelgab vähimaidki võimalikke muresid, kuna need ähvardavad hävitada tema enesehinnangut.

Kui täiskasvanul puudub teadlikkus enda emotsioonide loogikast või ei oska ta enda tundeid vajadusel juhtida, siis üritab ta samuti vältida olukordi, kus enda emotsioonid võivad tugevaks minna. Teistega – ka lähedastega –  suheldes ja nende probleemidega kokku puutudes antakse aga maksimum, et olukorra tõsidust pisendada. Oh, ära muretse, kõik läheb hästi. Aeg haavad parandab. Pole ju nii hull, ära liialda. Kui inimene kogeb abitust ja hirmu, et ei oska ju hakkama saada endagi tunnetega, saati siis teise omadega, on see loogiline käitumine. Hädas lähedasel on sellist tühistamist aga väga raske taluda ja see tekitab tohutut üksindustunnet.

Kuidagi liiga levinud tundub olevat nukker vabandus, et vanemad peavad kangesti tööd rabama ja palehigis palka teenima ning seepärast pole neil jaksu järeltulijatega kontaktis olla. Tegelikult on see õigustus vaid neile vanematele, kes tõesti peavad iga päev mõtlema, kuidas tööd rügades pere ots otsaga kokku tuleks. Sageli on vaja lihtsalt prioriteete seada.

Pole vähimatki kahtlust, et lapsele on õdusad vestlused ilmaasjade üle tema eluolu vastu kogu südamest huvi tunda jaksava vanemaga olulisemad kui küsimus, kas igal aastal ikka saab soojamaapuhkuse raha kokku. Kui lapsele ostetakse üha uhkemaid mänguasju ja nutividinaid ja kõiki soovitud maiustusi tundega, et lapsele tuleb ju meeldida või et lihtsalt ei oska ega jaksa lapsele seletada, miks seda tegema ei peaks, on samuti midagi viltu.

Kirumine ei aita

Vahel vabandavad vanemad end ka sellega, et tööl on lihtsalt liiga suur stress, koduste teemadega ei jaksa kohe kuidagi toime tulla. Kodune ja tööstress on aga omavahel seotud – kui kodus, suhetes lähedastega on asjad korras, saadakse ka töiste probleemidega kergemini hakkama, sest tagala on kindel. Kui inimesel on tööl pealtnäha kõik hästi ja kodus aimub raskusi, mis jäävad tähelepanuta, jõutakse aga ühel hetkel olukorda, kust kodused teemad hakkavad paratamatult segama ka tööle keskendumist.

Lapse probleemide märkamiseks ja tema aitamiseks on vaja probleemide lahendamisele orienteeritud mõtteviisi. Kui märkan oma elus probleeme, siis kuidas ma toimin – kas üritan aru saada, milles asi seisab, analüüsin olukorda ja püüan midagi ära teha? Kirjeldatud hoiak on otseselt seotud sellega, kas suudame rahulikult ja empaatiliselt probleemolukordi vaadelda või kipume paanikasse sattuma ning viimast kartes keskendume oma tunnetega toimetulekule.

See, kui me oskame mures lapsega ainult koos nutta või maailma kiruda, ei aita. Ühine sage kurvastamine soodustab lähedust, aga süvendab väga tõenäoliselt lapses tunnet, et asi on lootusetu, olukorrast väljapääsu pole. Oskus aru saada, millised probleeme saab enda või lapse elus lahendada ja millistes tuleb vajadusel kasutada emotsioonijuhtimisoskusi, eeldab täiskasvanult rahulikku meelt – ja ainult siis saame selliseid toimetulekuoskusi ka lapsele õpetada.

Lapse probleemide märkamiseks peab vanematevaheline suhe olema kindlasti stabiilne ja rahulik. Tõsi, koos elavate vanemate vahelised pinged võivad teinekord olla muutunud stabiilselt külmaks ja sellises olukorras võib laps valida kaks teed. Kas ta ei julge pingete tekkimist kartes üldse oma muredest rääkida või – vastupidi – tal tundub olevat väga palju probleeme, sest lapsel on tunne, et siis vanemad vähemalt suhtlevad omavahel, olgu või temaga pahandades.

Vanemad ei suuda lapse muredele keskenduda, kui enda hing on katki koledaks läinud paarisuhte pärast – see on põhjus, miks ainuüksi laste vaimse tervise ja heaolu huvides peab proovima keeruliseks läinud suhtes lähedust ja soojust taastada või siis tuleb üksteisest lugupidaval moel suhe lõpetada. Jah, viimane ei ole kunagi kerge, aga oma lapsest hooliv vanem peab suutma endaga ise või vajadusel spetsialistidelt abi küsides sellistegi olukordadega toime tulla nii, et laps ei muutuks omavahel võitlevate vanemate sõjatandriks.

Kõigi vahvate vanemlusoskuste eduka rakendamise eeldus on seegi, et lapsevanem on omaenda lapsepõlvekogemustele ausalt otsa vaadanud – ja nendega rahu teinud. Rõõmustanud asjade üle, mis olid hästi, ja osanud ka olla vihane või kurb oma vanemate peale olukordades, kus tal oli tunne, et on kuidagi väga üksi jäetud ja ebaõiglaselt koheldud. Kui omaenda lapsega suheldes vähegi keerukatesse olukordadesse sattudes elustub meis endis alati väike hädas laps, ei suuda me aidata.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee