Kommentaar

Mart Soidro | Vihkamisest ja iseseisvuse taastamisest (14)

Mart Soidro, literaat, 25. juuli 2019, 17:13
Nädal aega tagasi jõudis lugejateni USA ajakirja Foreign Policy maikuus tehtud intervjuu president Kersti Kaljulaidiga, kus presidendilt küsiti arvamust äsja võimule tulnud EKRE misogüünsete, antisemiitlike, homofoobsete ja rassistlike kommentaaride, muu hulgas ka väljendi „Kui on must, näita ust“ kohta.

„Mind vihastab nende käitumine /- - -/ Nüüd pean ma selgitama nende lolle vaateid ja territooriumi tagasi võitma,“ vastas president.

Teisipäeva hommikul tegi välisministeeriumi asekantsler Matti Maasikas Twitteris postituse: „Vabariigi valitsuse liige võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Meie diplomaatidel on üha keerulisem rääkida, et poliitika pole muutunud.“, suunates oma säutsu peaminister Jüri Ratase ja välisminister Urmas Reinsalu kontodele.

Ei midagi uut siin päikese all

Teadupärast on EKRE „kõige õrna- ja pieteeditundelisem“ erakond meie poliitikamaastikul, seetõttu on ka nende reaktsioon Kaljulaidi ja Maasika avaldusele inimlikult mõistetav. Viimastel riigikogu valimistel kogus nende 125-liikmeline nimekiri arvestatava häältesaagi – 99 671 (17,8%). See jääb küll vähem kui kolme tuhande häälega alla Indrek Tarandi 2009. aasta europarlamendi valimistel kogutule – 102 509 (25,81%), kuid tubli tulemus ikkagi.

Mis puudutab Kersti Kaljulaidi suhteid EKREga, siis meenutavad need mõneti Lennart Meri suhteid Keskerakonnaga – mõlemal osapoolel on maailma asjadest täiesti erinev arusaam. Üks võimalus on käed rüpes istuda, teine selgitada, selgitada ja veel kord selgitada. Või rääkida välismaailmaga üksnes eesti keeles nagu meie väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministril on kombeks. Siis pole vaja tõlkida ega jää ruumi ka tõlgendamisvõimalusteks.

Pärast Matti Maasika säutsu küsis rahandusminister Martin Helme raevukalt: „Kes sa selline enda arvates oled?“ Vastan: 1999–2001 peaminister Mart Laari büroo juhataja, 2001–2005 Eesti suursaadik Soomes ja 2005–2008 välisministeeriumi kantsler. Töötanud Euroopa Komisjoni laienemisvoliniku Olli Rehni kabinetis ja Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso nõunike meeskonnas. 2011–2016 Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures. Aasta eurooplane (2016). Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise ajal oli Maasikas aga Eesti eriesindaja Euroopa Liidu juures. 

Martin Helme aatekaaslane, Anti Poolamets, kes on Matti Maasika tegemistega rohkem tuttav, valgustas Vikerraadio saates Uudis + (24.07.2019), et paljudes meie hädades ongi süüdi eurokraat Maasika ülbus, kellel on lastud välisministeeriumis liialt võimutseda. Poolametsa ütlusesse tuleb suhtuda muidugi teatava reservatsiooniga, aga hoolimata sellest, et ta on kuulunud paljudesse parteisse (Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Rohelised), on ta jäänud oma aadetele truuks ning olnud alati Euroopa Liidu vastane. Mäletan, kuidas ta 2004. aastal koos Kalle Kulboki ja Arne Otteriga käis ringi khakivärvi särgiga, mille rinnal „§ 1“, viidates ilmselt põhiseaduse paragrahvile, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. 

Miks ma seda vähetähtsat seika meenutan? Nagu ütles juba Karl Marx: ajalugu kordub farsina. Samal ajal kui tulevane EKRE liige tegi Euroopa Liidu vastast selgitustööd, ärgitas tulevane EKRE auesimees ja tollane president Arnold Rüütel inimesi üles rahvahääletusel hoopis jah-sõna ütlema. Üks on selge: oleks Rüütel istunud Kadriorus käed rüpes ja mitte väärikas eas inimesi oma mesijutuga meelitanud, poleks liitumise poolt kindlasti olnud 66,83% hääletanutest. 

Mart Helme kogemustest iseseisvuse taastamisel

EKRE-vastased sulesepad on sotsiaalmeedias spekuleerinud selle üle, mida tegi Mart Helme laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise ajal. Kas tal on üldse Suurbritannia uuele peaministrile Boris Johnsonile iseseisvuse taastamise alast nõu anda? Soovitan lugeda Paavo Kanguri raamatut „Mart Helme. Õnnesärgis sündinud“ (2016), kus on küllaltki detailselt kirjeldatud tulevase poliitiku tegevust eelmise sajandi 80ndate lõpus ja 90ndate alguses. 

Ajakirjast Pioneer lahkus Helme juba 1986. aastal ja jäi mittekoosseisuliseks korrespondendiks, et tööstaaž ei katkeks. Tegi kannapöörde, läks maale elama ning hakkas pulle ja sigu kasvatama. Teoreetiliselt oli ta maatööks hästi ette valmistatud, aga „praktika käigus selgus, et siga ei viitsi siiski üksnes leiba süüa, vaid tahab saada vaheldust“ (lk 54). Eks iga algus ole raske, läbi raskuste ju jõutaksegi tähtede poole. 1989. aasta sügisel luges ta teenitud raha kokku ja ostis 5500 rublaga Žiguli 2013. Sellega lõppes ka pullimehe karjäär. Tegeles vahepeal kirjastamisega ja augustis 1991, kui Moskvas toimus riigipööre, pani parasjagu pojaga Sillaotsas saunale katust. Töötas seejärel mõnda aega Päevalehes ja siirdus 1994. aasta veebruaris välisministeeriumisse tööle. 

Muide, täna möödub veerandsada aastat Lennart Meri ja Boris Jeltsini poolt alla kirjutatud kokkuleppest Vene sõjaväe lahkumise kohta Eestis. Mart Helme oli lepingu sõlmimise juures, talle usaldati president Meri adjutandi roll lõunalauas. Mõneti on kahju, et Mart Helme liitus vabadusvõitlusega alles pärast iseseisvuse taastamist. Kui tal oleks olnud sellel tippkohtumisel kaalukam roll, saanuksime ehk paremad lepingud ja seda eelkõige Vene sõjaväepensionäride osas. Aga miks siis mitte jagada kohtumiselt Boris Jeltsiniga saadud kogemusi Boris Johnsoniga?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee