Kommentaar

Martin Mölder | Kes on Roheliste valija? (8)

Martin Mölder, politoloog, Johan Skytte poliitikauuringute instituut, 21. juuli 2019, 17:44
Euroopa Parlamendi valimiste järel jäi korraks kõlama tähelepanek, nagu oleksid Rohelised (lisaks keskkonnaküsimustele ka Euroopa Liidu föderaliseerumist ning sisserännet üldjoontes toetavad erakonnad poliitilise spektri vasakus ääres) teinud erakordselt hea tulemuse. Nagu oleks nendest valimistest üle käinud roheline laine. Tõepoolest, nende valimiste tulemusena tõusis Roheliste osakaal Euroopa Parlamendis seitsmelt protsendilt umbes kümne peale. See on märgatav kasv. Kuid üldiseid suundi Euroopas määravad siiski teised poliitilised jõud. Eriti veel Eestis, kus Rohelistel ei paista praeguse seisuga väga helget tulevikku olevat.

Roheliste ja rohemeelsete erakondade edu riikide lõikes oli Euroopa Parlamendi valimistel varieeruv. Saksamaal tegid Rohelised teise tulemuse ja said umbes veerandi Saksamaa 96 kohast. See oli Roheliste kõige suurem triumf. Üksikuid kohti võideti juurde ka teistes riikides, kuid samas näiteks Austrias ja Rootsis jäädi kohtadest hoopis ilma. Erinevalt Euroopa Parlamendi kahest suurimast parlamendigrupist, Sotsialistidest ja Euroopa Rahvaparteist, kes mõlemad kaotasid kohti, oldi seega võitjate poolel. Olulisim ümberjoondumine, mis nendel valimistel aga toimus, oli suurte ja vanade erakondade langus ning uute vasak- ja parempoolsete erakondade jätkuv esiletõus. Rohelised olid väike tükk sellest suuremast pildist. 

Kuigi meie kahes naaberriigis, Lätis ja Leedus, õnnestus Roheliste Euroopa Parlamendi gruppi kuuluvatel erakondadel varvas ukse vahel hoida, jäid Eesti valimistel nad kaugele lati alla. Saadud häälte osakaalu (1,8 protsenti) arvestades oli nende saatus sarnaselt nukker nii riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Ometi tundub, et eestlastele meeldib mõelda endast kui loodusrahvast, kellele peaks seega ka roheline poliitika pärikarva olema. Miks oli meie Roheliste tulemus nii kesine, kui mujal Euroopas on nende positsioon palju tugevam?

Roheliste valija leiab Kalamajast

Kuna Roheliste otseseid toetajaid on terves valijaskonnas niivõrd vähe, ei ole nende kohta võimalik klassikaliste erakondade reitinguid puudutavate arvamusküsitluste põhjal midagi öelda. Valimisse ei satu piisavalt inimesi, kes ütleksid, et nad Roheliste poolt hääletavad. Samas on palju enam selliseid inimesi, kes arvestatava tõenäosusega kaaluksid Roheliste poolt hääletamist. Käesoleva aasta alguses (vastavalt MTÜ Ühiskonnauuringute instituudi tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud küsitlusele) oli Eestis selliseid valijad, kellel oli tõenäosus Roheliste poolt hääletada 70 protsenti või enam, natuke rohkem kui kümnendik valijaskonnast. Kes nad on, mille poolest nad valijaskonnas eristuvad?

Kuigi väga väikesi soolisi, vanuselisi ja haridustaseme erinevusi on näha, ei ole siiski võimalik tõsikindlalt öelda, et see potentsiaalselt Roheliste poolt hääletamist kaaluv valijate grupp oma sotsiaal-demograafiliste omaduste poolest kuidagi selgelt eristuks. Samuti ei eristu nad ka üldideoloogilistel (vasak-parem ja liberaalne-konservatiivne) mõõtmetel. Roheliste võimalikke toetajaid leidus praktiliselt kõikide teiste erakondade toetajate, eriti aga sotside, Vabaerakonna, Eesti 200 ja Elurikkuse erakonna võimalike toetajate hulgas. Ning need valijad, kellele Rohelised paistsid üpriski selge valik, võisid väga suure tõenäosusega hääletada ka Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna poolt. Tundub, nagu Rohelistel oma valijat ei olekski – oma üldiste omaduste poolest ei ole ta eristuv. Ta kaob teiste erakondade toetajate sekka ära.

Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel oli Roheliste toetus 1,8 protsenti ning selle erinevused ringkonniti ning ringkondade sees võivad anda meile aimu, kes oli see valija, kes lõpuks nende poolt hääletas. Millistest Eesti piirkondadest see toetus tuli? Riigikogu valimistel oli Roheliste tulemus märkimisväärselt kõrgem Tallinnas, eriti valimisringkonnas nr 1 (Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa). Selles ringkonnas kogusid nad ligi kaks korda enam hääli kui riigis tervikuna. Umbes kolm korda keskmisest kõrgem oli Roheliste toetus aga Kalamajas (valimisjaoskonnad 79, 80, 83 ja 84). Seal läks Rohelistel keskmisest paremini ka EP valimistel. Kes iganes Roheliste valija ka ei oleks, ta paistab elavat Tallinnas Kalamajas. Muu hulgas on see ka piirkond, kus läks väga hästi Roheliste kõige olulisemal konkurendil, Sotsiaaldemokraatidel.

Kandideeris kolm rohelist erakonda

Lisaks sellele, et Roheliste valijat on keeruline tuvastada, pole Eesti Rohelistel ka tegelikult teemavaldkonda, mida nad saaksid vaidlustamatult enda omaks pidada ja milles nad kellegi teisega ei konkureeriks. Roheline perspektiiv on olnud olemas kõikide meie erakondade programmides. Vahemikus 2003 kuni 2015 on kõigi erakondade programmides sisalduvatest poliitilistest väidetest keskeltläbi nõks alla viie protsendi olnud seotud looduse või elukeskkonna hoidmisega. Ka 2019. aasta valimistel oli Roheliste programm roheline, kuid väga rohelised olid ka Elurikkuse Erakonna ja Vabaerakonna programmid. Võiks öelda, et meil oli viimastel Riigikogu valimistel isegi kolm rohelist erakonda (kes ka kolme peale kokku poleks üle valimiskünnise saanud).

Riigikogu valimiste jaoks loodud Postimehe valijakompass Hääleandja, mis keskendus erakondade programmiliste positsioonide asemel kandidaatidele ning nende eelistustele ja hoiakutele, võimaldab veel täiendavalt iseloomustada, kes olid need kandidaadid, kes Roheliste ridades parlamenti kandideerisid. Roheliste kandidaadid olid vasakpoolsemad (st kaugemal Reformierakonnast kui majanduslikult kõige parempoolsemast erakonnast) kui sotside kandidaadid, kuid mitte nii vasakpoolsed kui mõned Keskerakonna kandidaadid. Ning sarnaselt Sotsiaaldemokraatidega olid Roheliste kandidaadid liberaalsed (st kaugel Isamaast ja EKREst kui sotsiaalselt konservatiivsetest erakondadest). Mõned absoluutselt kõige liberaalsemad kandidaadid tundusid olevat just Roheliste ridades.

Eesti Rohelised on seega keskkonnatemaatikale orienteeritud vasak-liberaalne erakond, kelle kõige suurem toetus on suurema linna trendikamates elurajoonides (mis irooniliselt on elukeskkonnana puutumata loodusest ja looduskeskkonnast nii kaugel kui võimalik). Ning kuigi kümne aasta tagused Eesti Rohelised olid Euroopa Rohelistest eristuvalt pigem parempoolne erakond, siis praeguseks on nad võtnud üpriski sama suuna kui oma Euroopa sõsarerakonnad. Sellisel kujul ei paista nad aga Eestis kuidagi silma ega ole võimelised läbi lööma, kuna nad ei eristu valijaskonna või olulisemate poliitiliste suundade poolest oma konkurentidest. Lisaks puudub neil võimekus panna välja silmapaistvaid poliitilise kogemusega kandidaate. Eesti Rohelistel on pikk maa minna enne, kui nende virvendusest võiks saada märgatav laine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee