Loomad

Mets ajab karusid üle ääre (52)

Rainer Kerge, 20. juuli 2019, 00:01
ÄRA TRÜGI! Normaalne metsaeluga harjunud tark karu kardab inimest. Tark inimene kardab samuti karu. Kohtudes on hea, kui mõlemad lähevad tasakesi (ja vähemalt inimene selg ees) tagasi sinna, kust tulid.Foto: Vida Press
Eestis võib metsloomaga kokku sattuda kõikjal. Näiteks mind on Tartu kesklinnas rünnanud karu. Õnneks pääsesime mõlemad ehmatusega.

Lugu oli muidugi jabur. Kiirustasin – aasta võis olla 2001 või 2002 – novembrikuises lägailmas Vanemuise tänavat pidi üles. Mäe vallutamiseks valisin kontserdimajaesise trepistiku. Üles jõudes märkasin, et täpselt kontserdimaja ukse kohale on pargitud kaubik. Olin end just seina ja masina vahelisse koridori pressinud, kui kaubikust hüppas välja karu.

„Tal on suukorv peas!“ jõudsin ehmatusega mõelda, enne kui vast meeter karust eemal seisma jäin. Karugi võpatas ja tegi minu suunas ähvardushüppe: „Bräuhh!“

Samal teemal

Siis ilmus oti kõrvale daam. Sätendavas ja värvilises, üsna julge lõikega esinemiskleidis.

Usutavasti kogusid artistid end kiiresti, jõudsid õigel ajal kontserdimaja lavale ning esitasid oma kava, nagu see sündima pidi. Igatahes ei ilmunud järgnevatel päevadel kohalikus ega üleriigilises meedias juhanviidinglikus stiilis pealkirju: „Nüüd, mil tsirkus teise linna kolib, vana lõvi klouni ära sööb.“

Kevadel 2007 ründas mind veel üks karu, lõi hambadki kätte. Nigula metsloomade turvakodus elanud Päntu oli siis neljakuune ning kuigi ma lubasin tal pikalt oma käe küljes mürada, suurt häda sellest ei sündinud. Kriimud ja sinikad ei lähe ju arvesse, aga vaat kui uhke olnuks seda artiklit alustada looga, kuidas karu mind kauges nooruses nii pures, et verd lendas!

Kui Päntu ühe metsatalu juurest leiti, ei osanud ta enam inimest karta ja metsaelule tagasi ta ei pääsenud. Loodetavasti ei sõida tema praegu kaubikuga ringi, totakas esinemiskleit seljas, vaid teeb ikka midagi karukamat.

Tee peale satuvad pigem noorloomad

Karu koht on muidugi metsas ja kuigi spetsialistide sõnul pole mõmmikut näha just suur kunsttükk – tuleb vaid sumedal augustiõhtul õige kaerapõllu servas passida –, on laaneelulist otti silmanud siiani vähesed.

Käibiv suvi on toonud aga ridamisi teateid, kuidas siin ja seal liigub karusid. Ning – mis kõige hullem – osa neist ei paista inimest kartvatki!

Keskkonnaagentuuri veebilehelt leiab värske aruande „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2019“, millest selgub, et karu käpp käib Eestis tõesti kenasti.

„2018. aastal esitasid jahimehed kokku 3433 karuvaatlust, neist 781 emakarudest koos poegadega ning 2652 üksikisendi vaatlust. Andmete analüüsi käigus saadi Eestis kokku 82 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda, mis on praeguse seireperioodi (2003–2018) kõrgeim näitaja. /…/ Arvukuse suurenemine oli ka ette näha, kuna sigimisikka olid jõudnud aastatel 2014 ja 2015 sündinud tugevad kohordid ja see väljendus nüüd uute poeginud emaste lisandumisega,“ kirjutavad aruande koostajad Rauno Veeroja ja Peep Männil.

Veelkord: karupopulatsioon elab Eestis hästi. Kui palju meie metsades karusid täpselt tuiab, pole muidugi teada. „3433 karuvaatlust“ ei tähenda, et nähti 3433 eri karu, eks ole. Tuhatkond mõmmikut, võib-olla natuke rohkem, võib-olla pisut vähem, müttab aga meie soodes ja rabades küll. Tee peale ja majapidamiste lähedusse satuvad pigem noorloomad, üle-eelmise talve pojad, kelle emakarud on oma elu peale ajanud.

Suvel on karu taimetoidul

„Karude arvukus on olnud juba kolm-neli aastat tõusuteel,“ tunnistab Harri Valdmann, Tartu ülikooli selgroogsete zooloogia dotsent. „Seda on näha kasvõi meie rajakaamerate piltidest.“

Mis siis karu elu Eestis heaks teeb? „Põllumajandus ehk nuumtoit teravilja näol, head marja-aastad, pehmed talved,“ loendab Valdmann tegureid, mis karule kontimööda.

Lisaks ei maksa unustada, et looduslikke vaenlasi karul pole. Hea küll, hundid võivad poegi murda, aga see töö pole hallivatimehele kaugeltki ohutute killast.

Karud ise väga murdma ei kipu. Põdravasikaid vahel võtavad. Valdmann on näinud ka mitut karu murtud põdralehma. Sügiseti ei ütle karu ära lambast, kui aedik tee peale jääb. Aga suiti on ta peaasjalikult taimtoidul, loomset valku saab sipelgatest – neid sööb ta koos mõnusalt rasvaseks kulunud pesamaterjaliga.

ÄRA TRÜGI! Normaalne metsaeluga harjunud tark karu kardab inimest. Tark inimene kardab samuti karu. Kohtudes on hea, kui mõlemad lähevad tasakesi (ja vähemalt inimene selg ees) tagasi sinna, kust tulid.Foto: Arne Ader

Mida teha, kui karuga kokku saad?

„Ega talle enamasti väga lähedale satu,“ tunnistab Valdmann. Karu on hea haistmisega ja tunneb läheneja lõhna juba kaugelt. Valdmann ise on küll jälginud, kuidas ott marssis oma teed temast nii umbes 30 meetri kaugusel. Suur karu oli, Valdmannil jälle oli vastav laskemoon püssis. Teineteisest mööduti vaikides nagu rivaalitsevad ristlejad külma sõja aegu.

Kui sa pistad aga arutult punuma ning teed sealjuures veel hirmunud jänese hädakisa, võib karu sind hirmunud jäneseks pidadagi. Jookseb karu kiiresti.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee