Kommentaar

Jaanus Järs | Eestluse eksam – rahvalik voor (1)

Jaanus Järs, Luua, 17. juuli 2019, 19. juuli 2019, 16:55
Foto: Rauno Vahtre
Jutt jäi pooleli seal, kus ma eestluse eksamil ehk 2019. aasta juubelilaulupeol läbisin edukalt pidujuhtide harjutusvooru ning eliidi vooru eraldusaedade, kallite piletite ja valikkooride muusikaga. Ees ootas suure ringi voor – rahvas, minu arm!

Pühapäeval, teise kontserdi kenal hommikul sain Koplist Lasnamäele laulukoori bussiga. Kooril oli ees ootamas pidulik hetk, sest siit võrsunud noor dirigent oli tegemas oma suurt debüüti. Õhus oli ka ärevust, sest ilmajaam lubas täpselt samal ajal suurt padu.

Meenutus aegadest, kus kõik sabatasid

Bussis mainis keegi, et piletite eelmüük internetis just peatati. Oru värava piletikassad jagasid Kungla rahva sabale õnnetähti edasi. Helistas õde ja ütles, et on lauluväljaku ühele ülemisele murunõlvale hingemaa saanud. Maamärke jagades toimus perekonna taasühinemine. Me istusime maha sööma ja lastekoorid alustasid. Siin sai laulu jälgida suurelt ekraanilt ning natuke ka üle kaaslaste peade. Lauljate tervitus läks hästi, plaksutasime rõõmsalt.

Sõsaral on küll hea haridus rahvakultuuri alal, aga vähe kogemusi strateegilisel planeerimisel. Platsikese oleks pidanud võtma asfaltrajast allapoole, mitte kõrgemale. Nüüd täitsid raja need, kel veel viimasena õnnestus 100 000 hulka pääseda. Seisjad tunglesid asfaldil ja laulukaart ei paistnud. Maas istudes nägime leedekraani ülemist kolmandikku ning ka pool heli jäi õnnelike piduliste hõlma kinni. Firmamärke oli siin vähem, neid asendasid supermarketite kilekotid.

Kui püsti tõusin, tonksas mind murueide täisealine poeg ja ütles, et ma varjan tema eest päikese. Tean, et ma tekitan liiga suure varju. See mu vana viga, milles on osaliselt süüdi armsa abikaasa kokakunst. „Aga teised seisavad ju ka!“ „Jah, aga ära vähemalt käsi puusa pane!“ Ristasin käed kõhule ning kuulasin veel paar laulu. Lapsed mängisid laulupeokeksu – otsisid tekkide vahel murulapikesi, millel hüpeldes vanemate juurde jõuda. Aga kõikse suuremad sinimustvalged olid meitel, kuigi telekaamera õhuliin siia ei jõudnud! Ning üsna rõemus meel, kui sai teistega koos kätelainet teha.

Suguvõsa kõrvaltekil oli asunud valjuhäälselt oma siseasju arutama. Tonksasin murueide poega vastu ning ütlesin märgusõna: „Laulavad!“. Mees tõmbas vaiksemaks. Õppisime vastastikku ja viik sai jalule seatud. Täiendasime meeldivalt teineteist: nemad teadsid üht dirigenti „Näosaatest“, mina teist ERSO esimeselt kontserdilt Jõgeval.

Aeg-ajalt saatsime välja piilureid, kes naasid mõne piruka, kohvi, puuvilja, jäätise ja üle-eestilise õlatundega. Kätte jõudis minu kord. Ka asfaltrajal tehti rahvussporti: ühtpidi kaks, teistpidi kolm sõidurada. Osa parkisid, osa tegid möödasõitu, mõned püüdsid aga laulukatkeid. Tšuhh-tšuhh Kärsakülla ehk tuletorni poole puude villu, kus küpsetati asju, taustaks Eugen Kapi „Mõõkade tagumine“. Aegade side epohhist, kus kõik sabatasid. Õppisin uue sõna quesadilla, mis peaks tähendama juustukooki. Puude all nägin rahvuskaaslasi, kes laulust enam ei hoolinud ja kelle eksam näis sumbuvat tüdimusse.

Edukas sooritus

Ometigi oleme nii toredad! Laululapsed liikusid käsikäes inimmeres, ümisedes: „Olen väike ussike!“. Noormees teisele: „Praegu olen ma 15. Nelja aasta pärast laulan juba segakooris!“ Kui noor naine rahakoti maha pillas, kõlas: „Kukkus!“ mitmelt poolt ja ta uuris, kuhupoole tänada. Tavatult palju välismaalasi, eriti jaapanlasi. Osa neist Jaapani kimonotes, osa Kuusalu seelikutes ja käistes.

Tagasi tulles sain ootamatu elamuse. Kõlas Veljo Tormise „Tornikell minu külas“ taasajastus sümfooniaorkestritelt. Fernando Pessoa ja Juhan Viidingu sõnadele. Tõusin ja rokkisin kaasa: „Me ei näe oma kasvu, vaid nägemise järele. Kuula küla tornikella, siit näeb kaugemale. Ära kuula hulle!“ Saatuse tahtel kuulsin paar päeva hiljem ka Portugali külade tornikelli. Lissaboni veinipoe müüja pani käe südamele ja ütles, et nägi Euronews kanalil Eesti laulupidu.

Nii pikk, nii pikk on kuulajal tee kauge vetsu poole minna. Demokraatlikul peoalal kohtas juba ka ekspoliitikuid. Neid, kes ei osale enam ressursi jagamisel, vaid tegelevad rohkem riigi tulevikunägemusega. Kogenud laulupeohundina ei ühinenud ma lõputu sabaga, vaid libisesin lauljate alasse, kus mured lahenesid kiiremini. Viimase supi kergendusohkega välja jaganud köögitädid rõõmustasid möödujaid laulupeokohukesega.

Põnevusega ootasin Hain Hõlpuse ja Rasmus Puuri pala „Kannel“ suurt esitust. Minu jaoks kõlas küll, kuigi dirigent ütles hiljem, et on veel arenguruumi. Siis „Emakeelelaul“, „Ära mind lahti lase“ ja teised. Kõnepulti kargas kultuuriminister Lukas ning püüdis kõuehäälel peatada Lasnamäed. Aimasin linnaehituslikku konteksti, aga otsisin siiski selja tagant rahva hulgast Ruuben Kaalepi vuntse.

Kohustuslikud palad eestlaste ühendkoorilt: „Tuljak“, „Mesipuu“.  Pärt Uusbergi „Igaviku tuules“ korduse ajal tõmbusid väsinud lapsed tekkidesse keerdu. „Mu isamaa on minu arm“ kõlas uutmoodi armsalt ja kustutas tule. Pikk laulopeojuhtide tänamine, väravani voolamine, kaaslaste ja bussi otsimine, linnast väljasõiduvõimaluse ootamine. Siis külast külasse ja väravast väravasse hämarduval Eestimaal.

Mõnikord võib ka kärpimisest kasu olla. Paar päeva enne lubas ilmajaam suure kontserdi ajal 8 mm vihma, siis 5, siis 3, lõpuks ei tulnud midagi. Laulsime pilved laiali ning eestluse eksam sai edukalt tehtud!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee