Kommentaar

Mart Soidro | Reeturitest ja koputajatest (1)

Mart Soidro, literaat, 18. juuli 2019, 17:05
Foto: TH
Madis Jürgen kirjutas oma tuntud headuses neljaosalise artikli „Mees praeahjus” (Eesti Ekspress, 26. juuni, 3., 10., 17. juuli 2019). Lühidalt oli lugu järgmine: nõukogude võim võttis talumehelt auto ja see vihastas teda. Ta hoidus mobilisatsioonist, püüdis takistada küüditajaid, sattus külanõukogu esimehe peale ja laskis ta maha. Seejärel varjas ta ennast 12 aastat naabrinaise juures praeahju all olevas peidikus. Tuli peidikust välja, töötas üheksa aastat traktoristina ja kolis teise naise juurde. Mahajäetu aga tuletas võimudele meelde, mida armastatu oli 1941. aastal teinud. Mees arreteeriti ja kaks aastat hiljem leiti mahajäetud naine oma kodust tapetuna. Ühesõnaga: mitte kõige õnnelikuma lõpuga suhtedraama. Õpetlik lugu? Seda küll.

Aga miks ma sellel poole sajandi vanusel tragöödial nii pikalt peatun? Sest selles loos mängib kandvat rolli ka üks inimjätis, nn kits, kes oli saanud ülesande meelitada kaasvangid avameelsusele, et kuuldust siis KGB-le ette kanda. Närukael paraku ei piirdunud koputamisega, vähe sellest! Pärast vabanemist otsis ta üles hingepiinades vaevleva naise, nõudis talt raha ja lõi siis kirvesilmaga talle meelekohta. Kohtus väitis mõrvar, et käis naise juures mitte omal initsiatiivil, vaid täitis riiklikku ülesannet, kuid surmanuhtlusest see teda siiski ei päästnud.

Seda saladust ei tohi pidada

See drastiline lugu ei anna paraku edasi ajastu kogu olemust. Õigemini jõledust. Inimene kas jääb inimeseks või mitte, totalitaarne režiim loob vaid pinnase tema halvimate külgede esiletõusuks. Alati on mingi võimalus valida, kuigi see võib olla ahtake. Kas näiteks meie sõjaeelsetel riigimeestel ja sõjaväelastel oli üldse mingeid valikuvõimalusi? Kas surm siin või Siberis?

Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud Deniss Metsavase intervjuu USA väljaandele The Atlantic, mis tuli isegi valitsusliikmetele teatava üllatusena. Kuna ma seda valdkonda ei tunne, siis ei hakka ka spekuleerima, mis selles ülestunnistuses võib olla tõde ja mis vale. Nii või teisiti on see üks õpetlik lugu. Pean silmas seda, et pärast „kokkupuudet neiu ja vene uurimisorganitega” tulnuks sellest rääkida oma tööandjale. Aga Metsavas isegi ei kaalunud seda võimalust, sest kartis rikkuda oma karjääri Eesti kaitseväes.

Meenusid oma tudengiaastad. Kui ma 1982. aastal ajakirjandusosakonda astusin, siis ei jõudnud me tudengielust veel õieti rõõmugi tunda, kui üks vanema kursuse tüdruk tuli meid hoiatama, et igal kursusel on üks koputaja. Vaatasime üksteisele kurvalt ja nõutult otsa ja ilmselt mõtlesime, mida sellise teadmisega peale hakata. Kas hoiataja punus intriigi või tahtis vihjamisi jagada meile nõukogude ühiskonna viite tarkusetera?

Ära mõtle.

Kui mõtled, ära ütle.

Kui ütled, ära kirjuta.

Kui kirjutad, ära alla kirjuta. 

Kui alla kirjutad, ära imesta.

Eks see KGB vari painas meid perestroika ajalgi, sest „ajakirjandusosakonna oaas“ oli ajaloo- ja juurateaduskonna kõrval nn Vanemuise tänava poiste (Tartu KGB asus praeguses kirjanike majas) lemmikobjekt. Kuni järjekord jõudis minuni.

Lugu lihtne ja labane

Hoobelda pole mul millegagi. Ühiselamus toimus tujuküllane pidu ja õhtu edenedes kutsus komandant miilitsa, kes mu kainestusmajja toimetas. Oleks sellega asi piirdunud, et maksad trahvi ära ja sammud elus rõõmsasti edasi, poleks olnud midagi lahti. Paraku ootas mind järgmisel hommikul ühiselamus KGB ohvitser Peeter Sepper, kes „tegi ettepaneku koostööd teha ja informatsiooni jagada“. Kusjuures ta oli spetsialiseerunud „huvitavatele inimestele“, kes juhtumisi olid minu sõbrad ja õpetajad, tema tähelepanu ei köitnud ühiselamu joodikud, igasugused hevimehed, kes kummuti najal viina viskasid ja tegelikult ühiskonna arengut takistasid...

Nali naljaks. Mäletan, et Peeter Sepper rõhutas pea iga lause järel, et kui tahan ülikoolis jätkata, tuleb edaspidi kinni pidada konspiratsioonireeglitest ja mitte kellelegi mitte midagi rääkida. 

Kas Marju Lauristin oleks oma tudengitele avalikult öelnud, et kui kellelgi on KGBga mingeid jamasid ja kutsutakse vestlusele, siis tuleb sellest viivitamatult kateedrit teavitada? Küllap ta tegi seda varjatult, aga nii või teisiti läksime sõpradega õpetaja juurde ja küsisime, mida teha. Oli juba aasta 1987, puhusid uued tuuled ja kätte oli jõudnud avalikustamise aeg. Nii tekkis meilgi idee julgeolekutöötaja vahele võtta ja asi suure kella külge panna. Oh seda naiivsust! Ma ei tea, kas Sepper sai aru, et mul oli diktofon põues juba kaheksa aastat enne Savisaart! , igatahes oli ta kohtumisel sõnaaher ja see vähenegi ei jäänud lindi peale. Ta andis mulle numbri ja palus paari päeva pärast telefoniputkast helistada. Küsida tuli millegipärast Rauli. Kui ma talle siis helistasin, teatas julgeolekuohvitser, et meie koostööst ei tule midagi välja, kuna ma rikkusin kokkulepet ja pool ülikooli teadvat meie kohtumisest (loe: värbamiskatsest).

Mis edasi sai, on siililegi selge. Peagi ilutses ülikooli teadetahvlil minu eksmatrikuleerimisotsus ja tuli hakata otsima uusi väljakutseid. Tore, et spordimuuseum mind tööle võttis. Esialgu küll järelevaatajaks, aga peagi juba vanemteaduriks. Ühesõnaga hästi läks!

Minust mõni aasta vanem tüdruk Margot Visnap meenutab raamatus „Marjustini sajand“, et ta läks alateadlikust hirmust 80ndatel Vanemuise tänavast üles tulles enne KGB majani jõudmist üle tee. Mina seevastu vältisin pärast juhtunut seda tänavat kuid. Aga aeg parandab kõik haavad. Tagantjärele on isegi imelik mõelda, kuidas julgeolekul õnnestus pealtnäha labaste trikkidega minus hirmujudinaid tekitada. Valida oli mul ju kahe lihtsa asja vahel: olla või mitte olla koputaja – see on küsimus. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee