Seisukoht

Seisukoht | Millal lõpeb kiusamine? (1)

Kristiina Tilk, reporter, 18. juuli 2019, 17:05
Foto: Pixabay
Elust enesest: üks kool ja üks kaheksa-aastane laps, keda narritakse. Pärast tunde ja enne tundide algust. Kiusul ja tõuklemistel pole otsa ega äärt. Laps igatseb vanaema juurde. See on tema pelgupaik. Memme kaisus kuivavad ka kõige kibedamad pisarad.

„Ma lähen varsti taevasse. Mu vanaema on seal. Tema kaitseb mind!“ teatas see laps ühel päeval oma sõbrale.

„Kuidas?“ uuris sõber.

„Ma tapan ennast ära!“ jätkas kiusatu.

Mul on siiralt hea meel, et sel lapsel oli keegi, kellele ta end avas. Ja et sõbral jagus julgust rääkida. Lapse vanemad olid kuuldust šokeeritud. Õpetajad sekkusid. Kius lõppes.

Mul on nii kahju, et üks väike poiss ei saanud mitte kunagi teada, et asi polnud temas. Et ta oli tegelikult täiesti normaalne laps. Et ta ei olnud kiusamist mitte millegagi „ära teeninud“. Keegi ei ole!

Probleem on kiusajates. Ja tegelikult vajavad nemadki abi. Et nad ei muutu ise targemaks, saledamaks ega rikkamaks, kui teist rumalaks, paksuks või vaeseks peavad, teavad nad ilmselt sisimas isegi.

Seni aga, kuni on neid, kes niisugust käitumist taluvad või tuimalt eiravad, ei saagi midagi lõplikult muutuda. Kiusaja peab saama selge signaali, et sedasi teha ei tohi.

Ühe kooli direktorile tahaksin ma aga öelda: ole hoitud, et sa iial ei saaks tundma töökiusu. Ja kui peaks minema teisiti ning abi otsides põrkud mõistmatute otsa, siis nendi „fakti“ – probleemi tegelikult ei olegi. Kõik on hästi!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee