Eesti uudised

Eestlaste ekspeditsioonil Antarktikasse avastatakse ridamisi uusi liike ja kogutakse…tolmu (6)

Rainer Kerge, 13. juuli 2019, 00:01
HEAD TEED: Purjekas Admiral Bellingshausen alustas neljapäeval Kroonlinnast Antarktika-retke, millega tähistatakse 200 aasta möödumist Antarktika avastamisest. Kaile mahajääjaid filmivad Marko Matvere (roolimaja katusel) ja meremuuseumi direktor Urmas Dresen (tekil).Foto: Aldo Luud
Teadlaste silma eest tänini varju jäänud vaala- või isegi pingviiniliike eestlased sel nädalal alanud Antarktika ekspeditsioonil vaevalt kirjeldavad. Maa elurikkuse nimekirja täiendavad nad aga kindlasti, peaasjalikult seni avastamata mikroorganismidega.

„Võtame veeproove ja tolmuproove, lisaks kõikvõimalikud loodusvaatlused: vaalad, linnud ja ilmselt ka kalad,“ tutvustab eestlaste polaarekspeditsiooni teaduslikku missiooni akadeemik Urmas Kõljalg, Tartu ülikooli loodusmuuseumi direktor.

Jah, neljapäeval Kroonlinnast Antarktika-retkele startinud purjeka Admiral Bellingshauseni meeskond hakkab muu töö kõrvalt ka regulaarselt andmeid koguma, mille analüüsidest kirjutatakse mõnigi teadustöö.

Tolm tähendab andmeid

„Tolm pole mitte mustus, vaid elukeskkond,“ tavatsesid Afganistanis teeninud Eesti sõdurid nalja heita. Admiral Bellingshausenil tähendab tolm olulisi andmeid globaalse elukeskkonna kohta.

„Praeguste plaanide järgi võetakse tolmuproov iga kord enne sadamasse sisenemist. Nii saab näha, kuidas organismide liigiline mitmekesisus tolmus muutub – sõltuvalt sellest, kus viibitakse ja milliseid sadamaid ollakse läbinud. Inimesed käivad ju maal, uued inimesed tulevad laeva ja toovad kaasa võõrast DNAd,“ selgitab akadeemik Kõljalg.

Urmas Kõljalg.Foto: Aldo Luud

Tolmuproovi võtmiseks ei pea rentima NASA-lt tehnikat ega palkama eriväljaõppega teadlast. Inimkonna hüvanguks tolmuandmete kogumine meenutab pigem filmidest nähtud kiuslikke perenaisi, kes teenijate hoolsuse kontrollimiseks valges kindas käega üle maaliraamide ja kapipealsete tõmbavad.

„Steriilsete vatitikkudega kogutakse konkreetse ukse pealt ja ühes ruumis ka nurgast tolmu, saadud materjal pannakse steriilsesse tuubi, mida hoitakse toatemperatuuril, kuni proovid jõuavad laborisse, kus neid hakatakse analüüsima,“ õpetab Kõljalg välitöö metoodikat. Lubades samas, et laeva koristusgraafikusse teadlased ei sekku.

Tolmuandmetest siis selgub, milline (bioloogiline) materjal mis maal õhus lendleb. „Admiral Bellingshausenil kogutud proovid on osa globaalsest uuringust,“ kinnitab Kõljalg.

Meres ammu elavate, aga teadusele uute, peaasjalikult silma vaateulatusest välja jäävate mikroorganismiliikide, aga ka juba vanade tuttavate liikide kohta andmete kogumine käib nii.

„Iga 200 meremiili tagant võetakse veeproov ja süstitakse see läbi filtri, mis peab üherakulised organismid tervelt kinni, muul moel hulpiva DNA niikuinii. Seejärel pannakse filter prooviga steriilsesse klaastuubi spetsiaalsesse säilituslahusesse. Eestisse laborisse jõudes hakkame neist proovidest DNAd eraldama ja saame teada, kuidas ja millised liigid kus kohas ookeanis elavad,“ jutustab Kõljalg. „Suure tõenäosusega saame andmeid paljudest liikidest, mille kohta on teadlastel väga vähe öelda, sest need on teadusele uued liigid.“

Sedasi tuvastatavate organismirühmade klassifitseerimine on omaette peavalu. Võimalik, et mõnegi kohta ei osata alguses arvata muud kui seda, kas ta kuulub pigem taime- või pigem loomariiki.

ROOL POLE SISEKUJUNDUSELEMENT: Moodsa laeva juhtimine meenutab üldiselt arvutimängu mängimist, kus peamisteks tööriistadeks on ekraanid ja nupud. Vajadusel saab aga haarata ka roolirattast ja manööverdada nagu aegadel, mil laevad olid puust ja mehed rauast.Foto: Aldo Luud

Milleks see vaev – uurida, kes võiks olla mõni silmale nähtamatu organism? Rumal küsimus! Admiral Bellingshausenilt võetud proovid aitavad kirjeldada planeedi liigilist mitmekesisust, andes oma osa, oma pusletüki ülemaailmsesse võrgustikku. Ja pole saladus, et mõnigi pisielukas võib mängida ookeani ökosüsteemis olulist rolli. Jah, ta on väike, aga teda on palju!

No ja lisaks pisematele elukatele ja taimedele satuvad filtrile ka hõljumis ringi hulpivad kalade, vaalade ja teiste loomade DNA-jupid, illustreerides nii konkreetse koha koosluse mitmekesisust.

Veeproove on kahte masti

Teine veeproov peab illustreerima inimese mõju maailmamerele. Küllap on igaüks näinud pilte kilekottidesse takerdunud kaladest ja kilpkonnadest, või fotosid linnukorjusest, kelle kõhust veerevad välja limonaadipudelite korgid.

Meremehed räägivad tervetest prügisaartest, mis loksuvad laisalt lainetes nagu viimsepäevakuulutajad. Või vähemalt kehastunud etteheited arutult reostavale inimsoole.

See kõik on aga globaalse prügimäe silmaga nähtav osa. Vees hõljub ka väikesteks jupikesteks pihustunud mikroplasti. Kui palju seda täpselt on ja millised maailmamere alad on eriti saastunud? Pärast Admiral Bellingshauseni reisi peaks olema pilt veidi selgem.

PEALIK: Ekspeditsiooni üldjuht Tiit Pruuli kõnelemas Vene geograafiaseltsis.Foto: Aldo Luud

„Ilmselt võtame mikroplastiproove täpselt sama ajal ja samast kohast, kust keskkonna-DNA-proove. Koos neid võtta kahjuks ei saa,“ tõdeb Kõljalg. „Plastiproovide hankimiseks on vaja vaakumpumpa, millega juhtida suuremas koguses vett läbi filtri.“ Plastimolekulid jäävad siis filtrile pidama ning need saab kenasti kokku loendada, ära kaaluda ja fikseeritud näitajatest omad järeldused teha.

Õnneks on laevnikel võimalus teha ka meeldivamaid välitöid. Näiteks vaadelda vaala, kui vaal juhtub vastu või mööda ujuma.

Polaarekspeditsioon läks teele: „Kui jääkarusid näete, keerasite valele poole!“

„Ahter klaar! Vöör klaar!“ raporteeriti neljapäeval veidi enne kella üheksat õhtul Admiral Bellingshauseni eri otstest. See tähendas, et purjelaeva ei seo maaga enam mitte üks köis ja eestlaste polaarekspeditsioon on Kroonlinnast teele asunud.

Laeva Antarktikasse saatmisele eelnes kolmapäeval väike mälestustseremoonia Saaremaal sündinud baltisaksa soost Vene admirali Fabian Gottlieb von Bellingshauseni monumendi juures Kroonlinnas. Õhtul jõuti Peterburis külastada Arktika ja Antarktika muuseumi, kus ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli soovitas kõigil vaadelda lähemalt imperaatorpingviinide topiseid, sest Antarktikas ringi vaaruvate elusate lindudega peab hoidma diskreetset viiemeetrist distantsi.

Neljapäev algas ringkäiguga Vene Geograafiaseltsis. Jah, ikka väga aukartustäratav on näha kaarte, kus valge mandri kohal on lihtsalt valge laik. Pidulikul vastuvõtul geograafiaseltsi saalis esinesid meeskonna poolt sõnavõttudega Tiit Pruuli, Tiit Riisalo, Tarmo Soomere ja Urmas Dresen.

ESIMESED REISIJAD: Eri etappidel kokku osaleb purjeka Admiral Bellingshauseni polaarretkel sadakond inimest. Kroonlinnas astusid laevale Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, meremuuseumi juht Urmas Dresen, ajaloolane David Vseviov, ekspeaminister ja suurettevõtja Tiit Vähi ning purjetaja Maris Pruuli. Soomere, Vseviov ja Vähi astusid laevalt maha juba eile Sillamäel.Foto: Aldo Luud

Kell viis paluti pikale merereisile õnnistust Peterburi Jaani kirikus. Pisikese loengu pidas ajaloolane David Vseviov, kes tegi laeval kaasa ka merereisi esimese jupikese – teekonna Kroonlinnast Sillamäele, kuhu jõuti reede lõuna paiku. Vseviov tänas muuhulgas usalduse eest lubada pardale inimene, kelle senine merekogemus piirdub sõitmisega Virtsu-Kuivastu liini praamil. Reisil ettetulevatest meeleoludest andis muusikalise ülevaate puhkpilliansambli Brassical.

Veel enne sadamasse jõudmist süüdati kõigi hukkunud meremeeste mälestuseks küünlad vägevas Kroonlinna Laevastiku katedraalis.

Fort Konstantinis pakkus eestimaisele Brassicale pisut puhkust Vene sõjaväeorkester, mille mahlaka mürtsumise saatel võttis laev suuna läände.

„Kui jääkarusid näete, keerasite valele poole!“ hüüdis keegi veel lahkuvale purjekale järele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee