Eesti uudised

Pika karjääriga õhuväelased valmistuvaks pensionipõlveks pruulikojas

Mehiste meeste Meka: Keilas kohtuvad õlu ja militaarsus (3)

Viljar Voog, 16. juuli 2019, 16:43
SÕJAVÄELASED: Janis Jallai ja Andres Laasma pikka teenistust on nende õlletoas näha. Lambikupliteks on näiteks vanad kiivrid – pildil olev pärineb Tšehhi armeest.Foto: Tatjana Iljina
Mis juhtub, kui Eesti sõdurid söövad Kosovos itaallaste eest ära kõik delikatessina lauda toodud kartulid?* Sellele ja paljudele teistele militaarteemalistele küsimustele saavad vastuse õllesõbrad, kes raatsivad reedeõhtuti käsitöömärjukese jahil Tallinnast rongiga Keilasse sõita ja kuulavad veerand sajandit riiki teeninud Andres Laasma (44) ja Janis Jallai (45) pajatusi.

Meeste pruulikojas on hinna ja kvaliteedi suhe kenasti paigas. Rongipilet Balti jaamast Keilasse maksab kaks ja jaamahoonest paarikümne meetri kaugusel asuvas pruulikojas valmistatud õlu 3,5 eurot ehk juba neljast vaadiõllest kahe mekkimise järel on külastaja plussis, kui võtta alternatiiviks lähtekoha kõrval asetseva Telliskivi piirkonna hinnad. Aga mitte see ei peaks olema väikese pruulikoja suurim tõmbenumber.

SNCO Keila õlletoa väärtus peitub õllepruulijates, kes aktiivselt klientidega oma mälestusi jagavad. Laasma ja Jallai on mõlemad kogenud kaitseväelased, kes on möödunud sajandi lõpus ja selle algul käinud kahe peale kokku seitsmel välismissioonil: Horvaatias, Kosovos, Bosnia ja Hertsegoviinas ning Lõuna-Liibanonis. Perede kõrvalt enam Afganistani ja Iraaki ei mindud.

Pensionile 50aastaselt

„Me olime mõnes mõttes soodsamal ajal välismissioonidel: me valvasime, edasi mindi juba ka sõdima,“ hindab teenistust Jallai, kes oli 1993. aastal ajateenistusse minnes kindel, et temast ei saa kunagi kutselist kaitseväelast. Siis tekkis aga võimalus siirduda paariks kuuks Rootsi ja nõnda ta kaitseväkke jäigi.

„Meie lehvitasime lippu ja näitasime muule maailmale, et Eesti kaitseväega on koostöö võimalik. Tekitasime usalduse ja sealt hakkas ratas veerema, kuni praeguste missioonideni välja,“ sekundeerib Jallai.

Nüüd on mõlemad mehed juba selles eas, et mõtlevad vaikselt pensioniplaanidele – kutselistel kaitseväelastel tekib võimalus saapad varna riputada 50aastaselt. „Üritame teha väikest üleminekut. Valmistume selleks ajaks, pensionifond,“ selgitab Laasma, kuidas sündis paar aastat tagasi idee koos õlut pruulima hakata. Ettevõtmise nimeks sai SNCO – akronüüm, mis tähendab Senior Non-Commissioned Officer ehk maakeeli vanemallohvitser.

Pensionipõlveni jäänud aastad nõuavad aga mitmele asjale keskendumist. Praegu veetakse pruulikoda küll põhitöö kõrvalt hobina, mistõttu on baar lahti vaid reedeti, kuid õlu tuleb millalgi ka valmis teha. Tavaliselt läheb selle protsessi alla nädalavahetus: laupäeva õhtul pannakse vesi soojenema ja pühapäeval keedetakse 16tunnise tööpäevaga valmis 500 liitrit õlut, mis pärast paari kuud käärimist pudelitesse või vaatidesse villitakse.

Täpsus tuleb kaitseväest

Sisuliselt võtavad töö ja hobi (lisaks pruulimisele tuleb ju käia ka õllefestivalidel) kogu meeste aja. Lapsed, kelle pärast missioonidel käimine lõpetati, on nüüd juba suuremad, aga Laasma tunnistas, et naine kipub vahel ikka kurjemalt vaatama, kui abikaasa jälle õlle manu siirdub. Üldiselt saavad kõik lähedased siiski aru, et pruulikoda on pärast kaitseväge nende tugisammas.

Viimase veerandsajandi kogemused ei jookse aga õlleteoski mööda külgi maha. „Puhtuse hoidmine, paberimajandus pruulikoja loomisel, täpsus ja detailide tabamine – see on kõik kaitseväest tulnud,“ rõhutab Laasma. „See tuleb kogu elus kasuks.“

„Dokumentide vormistamisel meile öeldi jah, et issand, teil on siin kõik nii hästi tehtud. Kaitsevägi on siin loomulikult aidanud. Tihti nõuad sellist täpsust ka kelleltki teiselt ja on olukordi, kus neile need eeldused ei sobi. Kasvatus on siin teistsugune, põlvkondade vahet on täna näha,“ hindab Jallai.

*Itaallased saavad pahaseks, sest nende jaoks on tegu delikatessiga. Eestlased olid aga pärast mitut kuud pasta peal elamist õnnelikud, et midagi traditsioonilist hamba alla sai.

***

Õlled on austusavaldus kaitseväele

Militaarsed õlled SNCO pruulikojasFoto: Tatjana Iljina

Püsivalt on sõdurite pruulikojas saadaval neli õlut:

  • Madallend – pilsner, sildil ilutseb lennuk An-2, pühendatud õhuväele
  • AK-4 – American Pale Ale, AK-4 on kaitseväes levinud Rootsi päritolu relv
  • Kõrbehunt – belgiapärane nisuõlu, kõrbekarva PASI soomuk on austus maaväele
  • Lembit – porter, saanud nime allveelaeva järgi, tume õlu sümboliseerib mereväe mundritooni

Kõik õlled on maitselt mahedad ja joojat millegagi ei šokeeri. Õhuväes teenivad pruulmeistrid koguvad praegu raha, et muuta kolm vana An-2 silindripead õlletoa kraanideks ja siis saaks serveerimiseks hakata valmistama ka riskantsemaid eripruule.

Militaartaust kumab kõikjalt läbi

Keila õllesaalis istudes leiab kõikjalt pisikesi detaile, mis viitavad vedajate kaitseväetaustale: seinad on lippe-kaarte täis, õllenimed on inspireeritud militaaržargoonist, lambikuplite asemel on vanad kiivrid ja nagid seintel on tehtud padrunikestadest.

Ka pruulikoja logo peidab endas mitut viidet meeste teenistusele. Andres Laasma selgitab selle lahti: „Keskel on V-tähed, Eesti kaitseväe vanemallohvitseri auastme tunnus, mis lähevad üle odrapeaks – tegu on pruulikojaga. Kuju kokku on lennuki tiivaulatus, ehk me oleme õhuväelased. Ja sinimustvalge ka muidugi.“

Õllekoja logoFoto: SNCO Pruul

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee